Kaksada kakskümmend kaks ja kaks ja veel 2 miljardit, kes teevad end enese õnnetusega erilisemaks, üksildasemaks, kaugemaks.

Üks ja see sama sitt kõik - uju lihtsalt välja


KUIDAS?

Kurat küll.

Ära

Käekell on kadunud ja päiksekell ei aita, tahaks leida aega kui oli .....

Ma ei tea, mis oli või mida ma tahan. Mingi kripeldav rahutus kraabib kusagil kõhuõõnsuses, ega lase istuda või olla. Kusagilt ajukoore sügavusest hakkavad kasvama mõtted, aga poole tee peal kaovad ja hajuvad ära.

täielik suutmatus toimida

Teisest küljest on üha rohkem ja rohkem helgeid hetki, mil taevas on kirgas ja valgus joonistab inimestest kauneid portselannukke ja majadest piskviidilosse. Siiski pole see kõik piisavalt veenev, et võiks anda mu naerule mingi kestva kõla.

Eile kartsin inimesi
homme kardan ka.

Fall

Sügis - lõputulek, langus

Siiski ei tule lõppu nii pea, sest kõik kerib ja ketrab edasi endise hooga, hoolimata minu hädadest ja hirmudest
täieliku ükskõiksusega jonni ja sõjakuse vastu. Kümme tuhat lindu alustab lendu lõunasse ja keegi ei keela tuult, vihma ega tormi tulemast. Üks Liina üritab tasakaalustada ennast maailma ja unistuste vahel ja keegi ei anna aega ega säästa valu.
Ei tasu üldse viriseda või jonnida või sulatada pisaratega jääd. Lõpuks külmuvad pisarad ja ise muutud kumisevaks kristalliks. Parem koo soe kampsun ja peida kõik pisarad kilomeetrise krae sisse ja säilita kogu elav elu villast ja nailonist kookonisse.

Kaksipidine maailm

Nii palju lämmatavat ängi ja hirmu
sama palju ülendavat rõõmu ja rahu

Piisk

Piisk
Taeve pisar
kukub mulda
ja niisutab maad

Tuul
Õhu laul
tantsib lehtedes
ja laulab puudes

Süda
Minu valu
tuksub rinnas
ja mäletab kadunud rõõmu

Vanalinn

Naer tõuseb tuulega üles katustele, koperdab vastu korstnaid, langeb kõrvaltänavas laterna valgusvihus kinganinale ja tõuseb uuesti üsna jõuetumana pikki kollalaigulist seina kuni kukub munakivide vahele kildudeks. Kusagil seal keskaegsete müüride vahel ekssleb veel minu naer ja minust on ta nii lõpmata kauge.
 

Vastus kulunud küsimusele : Kuidas on

Kõigun traagika, koomika ja absurdi piiri peal. Lahti seletatult on olukord ise ka kõige apaatsemale inimesele silmnähtavalt traagiline. See kuidas ma hommikul ärkan ja igapäevaseid asju ajan, tundub mulle endale absurd ning see kuidas asjasse mitte puutuvad tegelased minuga suhtlevad on koomiline.

Ja sellised asjad ei pane maailma uuesti nägema ja kõike ümber hindama. vastupidi olen isekam ja okkalisem kui kunagi varem. Halb seltskond on minu läheduses garanteeritud. Ma helistan teile lakkamatult ja nõuan tähelepanu ega aksepteeri teie vabadust, sest ma lihtsalt kardan oma mõtteid, aga parim rohi mõtlemise vastu on rääkimine.

Mõistagi ma nutan ja nutan palju, sest nii hakkab mul kergem.

Ja te küsite tegelikult täiesti valet küsimust ja te muretsete asjatult, sest kõik mis minuga toimub on antud olukorrale väga tavaline ja see kõik ise õpetab mind hakkama saama.  Mõistate te muretsete vale inimese pärast.

Ära küsi ja ära vaata selle lõpliku pilguga mulle otsa, sest midagi pole läbi ega saa ka olema.

Võta mind lihtsalt kaissu ja see teebki mind õnnelikumaks.

Hommik

Ta tuli!

ja nõnda järsku, nii suure hoo ja jõuga, et tõukas mu kaugele ise endast. Rebis vatiteki pealt ja kiskus unenäod kildudeks ning loopis tolmuna uniste silmadesse; Magage, puhake, unustage...
Valus, valus valgus kiiskab ööst läbipaistvaks tuhmunud näkku. Valus oled Sa elupäev! Teadvus lõikab, teadmist pole ja teadus minule enam ei kehti.
Miski karjub tarkuse järele, aga teda juba sõnadesse ei pane. Võime ju tunnetada, aimata, kompida ja õnne korral omada.
Valus on tunda oma rumalust. Ela lollina ja armasta enda lollust, sest ennast vihata pole vast mõtet.
Nõnda jääbki mulle mu armastus. Armastan surma ja sündi, halba ja head, vana ja uut, kerjust ja pankurit, mõrtsukat ja pühakut, elavat ja elutut. Kõik on üks ja see sama, sest armastust on ju üks. Jagagu see kreeka keel teda nii palju kolmeks ja korrutagu kasvõi kuuega ent teadusel pole tundmisega mingit pistmist. Jumalatki on ainult üks ja ta elab meid kõigis.

Ja vaadake meid väikeseid jumalusi, hämame kõik pimeduses ja salvame keelega kurja...
JÄTTA!
Käsin ma... ei Ma palun.... ei ma anun

Vaakum

Siin on tühi ruum, ei miskit täis - ka see on vale,sest ei miski oleks ka ju midagi. Kukkuda kuhugi ei saa - oleks vaja pinda , kuhu jõuga vastu prantsatada
Tõusta ka ei saa - pole ühtki pidepunkti,
kust jõudu ammutada
 
Lennata?
hõljuda?
ei!

Pole miskit ega midagi, 
isegi seda, mis määraks olemise endagi.
 

ja siin olen mina
Kõike seda kõiksust täis

Ja mul pole kedagi, kellega saaksin jagada

tärn*

Katkise lapsepõlve
kildudest lapsed
seisavad tulisel pinnal
ja korjavad tükke kadunud minast.

Linn

Tuulised neoonist kirevad tänavad
lahutavad maju, kus karjub igatsus
Tosin ja veel sama palju võõraid nägusid
ja igaüks kisab lõikaval häälel:
"Armasta mind, armasta mind, armasta..
Mina karjun kaasa.

Nälg

Ei ole tundnud suuremat  nälga inimese hinge järele. Ma olen nõrk, väsinud ja jõuetu. Ihast aetuna värisen linnatänavatel ja joon oma lennukast unistusest pikki sõõme.

Rolandile 2

Mõte astub mööda kavalaid teid
ei neile loe mu piiratus ja jonn
mu unistus teeb asfaltil teatrit
ja kusagil kaugel suudled sa mind

Seisad vaikuses kardin, sõrmedes
vihmapiisad voolavad aknal üheks
ja nirisevad pikki paest seina alla
vaatad ja unustad mu puudutusi

väikesed saared lompide vahle
viivad kaugemale mind sinust
Lihtne õnn on liiga kerge meile
vajame nuttu ja pikka igatsust

Seisame kaua teineteise ees
tardume mälestuseks igavikus
Seisame veel: kardin sõrmedes
ja armastus hiilib me südames

Tardumus

Laupäeva hommik. Päikese asemel viskub majadevahelt näkku vihmasegust lörtsi. Tõuse ja sära naerata maailmale läbi valu. Jap.. See teeb 269 kr, Kas kilekotti soovite? Aitäh! Head päeva + keep smileing.
 Ainult, et naerda ei taha, asi ei ole vihmas või halvas hommikus, eile oli päike, üleeile ka, aga  naer kajab vastu külmalt kõlava plekina. Ma ei saa öelda, et midagi oleks pagana halvasti või, et ma nutaks tundide kaupa või üleüldse, ma ei oska isegi oma kurvameelsuse põhjust sõnastada. Sirts ütleb, et asi on aastaajas... võimalik.
 Oo, tegelikult enamus ajast ma naeratan ja inimesed naeratavad vastu. ... nad räägivad mulle särast ja vihjavad, et old Liina is back. Ainult, et mina teda näha ei taha. Tähendab midagi peab ju ometi muutuma, midagi peab ju ometi õppima, et vanad vead uuesti pinnale ei ujuks. 
 Ah-jaa Ma käisin vahepeal ju Tartus. Seal linnas tajub elu teisiti, kui siin. Siin jooksed ennast hingetuks ja kui viimaks peatud, siis tuletab veremaitse kurgus meelde, milleks kõik see vaev ja ropp töö - oma elamise õnne pärast eks.
 Tartus on vastupidi, Sealne vaikus rõhub nii kõvasti vastu ihu, et tunned selgelt verd liikmetes liikuvat ja nõnda peksab elu kõiki su liikmeid ja see sama sinu enese vere hääl sunnib edasi tegutsema.
 Tagasiteel kummitas öö mind vaba mõttelennu ja unistustega, mis segunesid lubadustega homseks päevaks ja kõikidest nendest kõlavatest mõtetest sai täidetud vaid üks -  spagetid hakkliha ja Itaalia kastmega.. Njap keha võidab alati vaimu.

Homme on pühapäev :)
Püha päev!
Ma telliks juba ette särava päikese ja erksa hommiku.

Esialgu siiski magusa une

Teile ka, aga homse pühitseks rõõmuga eks :)
 

Hing

Ei Hing mõista sõnu
       ainult igatseb...

               E.Enno



 

Kunst igatsus

Loon reaalseks su hääle ja näo kuju. Üksikud sõnaühendid ja hääl elavad edasi mu peas. See on tühipaljas iha, igatsus armastuse järele. Sa oled liiga reaalne ja siiski ainult kummituspilt laval. Tund hiljem seisad mu ees - lihast ja luust inimene ja suudan vaid kogeleda oma nime.
Mida sisaldab mu nimi? Ainult lootust, mille mu vanemad minusse valasid. tuhat korda olen neid petnud. Tuhat korda olen saanud kellekski, keda nad ei oodanud.
Ja siiski seisad sa edasi ja mina olen siin. Tuba on tühi ja emaplaat sahiseb: maga ja unusta, unes on lilled ja pilvelaevad...
Miks otsin õnne sealt, kus teda leida on võimatu. Jah üheks ööks võin saada voodikaunistuseks. Üheks näruseks keha orjaks, aga Vaata ma ei saa, millegipärast on mu keha tunnete küljes kinni. Ma saadan kuradile sinu ja kõik teised, sest pean lihtsalt hoidma oma südant.



Pagan tüdruk, liiga palju klaase kummutasid täna!

Maga
maga ja unusta kõik.

Päike

-Palun joonista mulle päike.
- Ma viin Su parem õue.
-Ei, ma tahan paberist päikest.
-Miks küll?
-Ma tahan vaadata päikese taha.
-Ja mida sa sealt leida loodad?
-loodan, et seal pole äikest.
-Ma joonistan sulle parem äikse ja selle tagant leiad päikse!
-Aitäh


Minu elu :)


* Taevas mu pea kohal on kauge, päike kättesaamatu ja udu kaduv - mis sest! Näpistasin tüki kõigest kaunist, segasin nad unistuste ja lootusega ning panin südamesse hoiule. Ja Sina! Mis õigusega võtsid sa nõela ja torkasid läbi nii hapralt koos seisva rõõmu.
Naerata ja naera! Tee nägu, et rõõmu kannad kaasas kolmes kotis oma turja pääl ja ükski astel pole piisavalt suur, et purustada neid. Vale ju see...
 Taipasin vähe, ainult tundsin. Pisaratega saatsin udupärle, nuuksetega leinasin päikest ja vaikusega igatsesin taevasina.


*Vahel väga harva voolab aeg ja meel nõnda, et ruumi leiavad ammu ununenud asjad ja mõtted. Soe ahi ja pudel punast veini röövivad meilt argipäeva ja ellu ärkavad ammu surnud maailmad. Vanas mahagonist raadio-grammofonis kukuvad ketastelt tolmuterad ja tuba täitub kolmkümmend üheksa aastat tagasi kõlanud big-bändi hittlugudega. Sinu käsi minu pihal ja minu silmasoojus su pääl. Aeglane, kiire, kiire - lihtne eks. Isepäinis tantsiks kerge liblikana läbi korteri, hoovi ja linna, aga kaksi! Tule kaasa! Teeme õnnele kodu! Jaa, jaa - õpime lendama!  Ainult, et järgmisel hetkel on minu varvas sinu varba all ja rütm jookseb oma soodu. Oh, kuidas leiame oma õnnele ühise kodu, kui minu õnn elab päiksekiirtes pilvede pääl ja Sinu oma rahus kahiseva kuuskede salga all.


* "Pardon, Kas tohib?" Hüüdis hääl mu seljataga.
  " Jaa tohib." Mõte jaatas, aga käsi ehmatas nii, et kübar veeres kauni kaarega mööda lumist teed kuni takerdus hüüdja kingadesse. Üks, kaks ja kolm kohmetuses ekslevat lauset. Üks kaks ja kolm võimalust aidata leida mul teed ja kadunud ta oligi.
 Kõrget lendu Sulle kadunud võõras!


-Palun joonista mulle äike.
- Ma ju juba joonistasin.
-See on liiga väike, päike kaob mu pihku ära.
- Ma joonistan siis parem sulle peegli.
-Miks peegli?
-Sest sealt näed sa minu päikest.
-Armastan!

Vaikus

Tasa, ärme enam räägi
Vaikuses on parem mõelda.
Tasa, ärme enam mõtle
Mõtlemata on kergem elada
Tasa, ärme enam hinga
Surmas on palju vaiksem


 Ükski sõna ei ole piisavalt räige kirjeldamaks kõike seda, mis minus kisab. Sellepärast

 Tsssss

Hoitus

Ma tõepoolest usun lollaka järjekindlusega, et kõik inimesed on kusagil hinge sopis head, isegi mina. Ainult vahel on seda väga raske uskuda.
Täna oli tõeliselt ilus päev. Päike säras ja õhk voolis linna petlikult kauniks. Rõõm oli, tahtsin teda jagada ja helistasin. Valisin numbri, mis tundus tol hetkel kõige loogilisem. Ainult, et vastaja hääl oli väljaspool igasugust mõistuslikkust jäine.
Minu rõõm suri sekundiga ja suutsin kogeleda ainult paar ädist sõna. Nõndaks, ma ei jaga Sinuga enam midagi, isegi mitte kurbust, sest ilmselt suretaks su ükskõiksus ka selle.
Uskumatu, kui häbematu võib üks inimene teise vastu olla!

Lumeiu puuvõredesse

Ma tean küll

Teadmisel ja tundmisl on pagana suur vahe. Jama küll, kui peakene muudkui seletab ja mõtleb üht, aga iga su keharakk kajub teist.

Ja kus kurat oled Sina. Ma nüüd viimaks olen hakanud uskuma, seda, mida räägib mulle mu süda ja mitte pimedad hirmud või kohustused. Ainult, et Sind ei ole Kuigi süda seletab, et peaksid olema päris minu ligi... ja mida küll räägib Sinu süda?

Oh, vaiki Sa rumal tüdruk! Neist asjust ei räägita avalikult, kõik see vaikitakse maha ja elatakse edasi nagu suures une- unustuse- pallis. Ainult, et mina olen kehva unega, iga väiksemgi kraps äratab mu unustusest ja kõik algab uuesti. Seekod piisas sõidust vana head teerada pidi Koplisse, et Sind taas elavaks teha. Ja sa elad ja ma nii loodan, et Sinu agipäev on sama kõikvõimas kui minu igatsus.

Ja teate kõigest poole tunni kaugusel kesklinnast asub tõeline tühjus. Kui teil pole enam kusagile minna, siis minge ja leidke see koht ja täitke oma tühi süda selle vaikiva, tüüne ja rahuliku tühjusega, millest nõretab kõnealune paigake. Siis kandke seda unustust oma hinges, kuni seegi kaotab oma lohutuse. Siis ei jää sul muud üle, kui nutta nii kaua, kuni hinges ei leidu enam ei enese ega ka laenatud tühjuse riismeid. Nüüd sa arvad, et see kõik lõppeb. Ei!
Siis algab elu, see mis ei koorma unistuste või purunenud lootustega.

Kustuta tuli,
magasid maha
hetke,
mil armastus tekkida võis

Head ööd

Tegelikult on mu päevas paju muud värvilist, aga sellest kõigest ma ei jõua siia kuidagi kirjutada. teate mu toa nurgas magab väike päike.

Head öö, head ööd

Valss

Tierseni valss keerutab meeli ja mured eksivad akordioni meelatesse hingetõmmetesse. Minu kiri eksleb omakorda küberruumi avarustes ning viimaks paljastub adressaadi silme ees. Oeh Ma kardan. Magus hirm on seista kinnise ukse taga. Käsi ei tarvitse tõusta koputamiseks, sest südame pekslemine on nii vali, et ärataks ka talveunes karu. Ta kuuleb mind, ta näeb mu salasoovi ja ta teab mu lootusetusest kõike...
Nõnda on lood minu unistusega ja Ükskõik, et praegu värisen ta ees, ma vähemalt liigun tema poole.

Rääkides valsist
Taavi viis mu eile tantsima. Pisikene põhikooli aula muutus meie oma ballisaaliks. Üks, kaks kolm ja kaks, kaks, kolm :)
Ma ei kiusa Sind, sest Sulle ei saa valetada.

Oo ja täna laadisin väsinud vana Nokia aku ära ja ennäe telefon ärkaski ellu täis mälestusi ja ammu ununenud numbreid. Seal oli ka tema numbri

Ainult, seda numbrit ma ei kasuta. Kohtusime siis nõnda kogemata, kohtume veel..

Saatus soosib :)


Tunnete, kuidas kevad hiilib?
Psst, kuula tasa

Minek

 Ma tahan ära! Mäletan, et üks hää sõber lubas ehitada tiheda metsa sisse maja. Kujult sellise nagu perekond Muumitel, ainult, et katus käiks lahti ja nõnda oleks võimalik vaadata tähti või niisama suvepäikest nautida. Mulle lubas ta, et võin alati sinna maailma eest plehku pugeda.
 Oeh ja nüüd igatsen nii nii väga sinna unistuste majja. Võtaksin kaasa kirjapaberi ja kirjapulga ja kellegi teise ligimese. Nõnda saaksime teineteist hoides taibata, et maailm polegi nii paha paik.

Paratamatult heliseb peas viisirida:

Tänansest on saanud eile
Triibulisse patja pead
Surume ja tundub meile
Inimesed koik on head

...

Ainult, et pole mul triibulist patja, metsa, maja ega ka peakest, kellega koos ärgata. Ma täpselt ei teagi, mis mul on. Mu liikmed on tuimad ja mu meeled tühjad.

 Tardumus.

Mugavus

Kui midagi kusagil kraabib, tuleb nii kaua karjuda ja võidelda, kuni enam ei kraabi.  Ainult, et karjudes kulub hääl ja võitlus väsitab keha. Viimaks harjudki ennemini kriibitud kerega kui sõdid parema homse eest.
 Njah, mina ei taha olemasolevaga mugavduda.

EI

Nüüd pole muud kui käed rusikasse suruda ja ühiskonnale näkku sülitada - mina teie tantsu ei tantsi.  Täna muutus kõik. Ma ei teagi, mis täpselt selle maailma üle värvis. Ehk on kõige taga need räpased 25 krooni või hoopis uus väljakutse, mis esmaspäevast end elavaks loob. Kohutav üksildus kajab kõikjalt vastu. Ma tean, et mu kallid on alati olemas ent selle otsuse pean nüüd, küll isepäinis langetama.


Lume all on kõik pori ju alles

Oled hea?

Õhtu

Tõmban end tuule ees kössi. Soojemaks see olemist ei tee, aga kindlamaks küll. Alandatuid tavaliselt enam ei lööda. Kui tunnistan tuulele allajäämist, siis ehk lakkab tema ka puhumise. Ainult, et loodusel on inimese uhkusest ükskõik, kössitagu kasvõi terve Tallinna linn, aga tuul puhub aina edasi.
 Närin alahuult ja lükkan peas kokku sõnu ja värsse. Olen maailma viletsaim luuletaja ent usun sõnade ilusse. Chalice kummitas mind "Minu inimesed"... inspiratsioon. Kõik inimesed on hinges ilusad. Samal hetkel tormab mingi põkk sellise rutuga trammile, et üks vanainimene kaotab tasakaalu. Peaaegu tõttan appi, aga siis meenub vahejuhtum kaubamajas. Kibe mälestus vanadaamist ja tema õeluselt lükkas mu ükskõikselt edasi. Miks ma ei aidanud? Oleks piisanud ainult ühest käetoetusest, et vanainimene jälle rõõmsaks teha. Tasakaalu sai ta nagunii tagasi, aga meelerahu oli küll kadunud.
 "Miks ma ei aidanud?" vasardab mu peas.
Jimi tenor väänab mu plaadimängias minoorseid viiuleid. Ilmselt pean oma muusikavaliku üle tõsiselt järele mõtlema, sest selline õud sümfooniaorkestris ei saa muud kaasa tuua kui õudu linnatänavatele.
 
 Ja ometi oli täna suurepärane päev. Ärkasin helina peale, mida ekslikult pidasin äratuskellaks. Ei, see oli hoopis kutse lõunasöögile ja loomaaeda. Varsti istuski suur lumelõhnaline kogu minu kaltsuvaibal ja naeris mu hommiku ilusaks. Praegu tagant järgi näen vaimusilmas, kuidas Unine Liina läheb üle toa ja embab oma hommikust kingitust. ja siiski.... ta ei teinud seda.
 Ma lükkasin seda päeva nii asjatult edasi. Ma üldse ei tahtnud, et Ants mind katkisena näeks. Lihtsalt ei tahtnud head sõpra ise endaga koormata. Rumal olen, mis oskan öelda. Õnneks tuli mul kõik seal kaamlite juures meelde. Teineteise ees oleme alati alasti, ilma igasuguse valehäbi, valemurede, teeskluse või muremõteteta.
 Instituudis ootasid Kadri ja Sireli. Semestri algus, ma ei tea, kas asi oli minus või tundsid seda ka teised, aga õhus oli nagu miski pidulik. Ehk oligi see kõigest minu südame rõõmu peegeldus ent mingilgi moel ta oli ikkagi olemas.
 Rõõm! rõõm, rõõm, rõõm, rõõm, see on tagasi. Natuke kumab kuskilt ka sära. Ants anna andeks, aga sulle ma tervet tervendamis au ei anna. Terveks sain ma vist varem, aga Sina lihtsalt avasid mu silmad.
 
Tema : Liina, kas on mõtet võidelda millegi pärast, mis võibolla ehk kingib sulle õnne?"
Mina: Kui sul on roosipõld, mille punane värv uputab silmapiiri ja sa tead, et seal kusagil on üks valge õis, siis talla maha kõik lilled, et leida, mida otsid!"
Tema: "Aga ka seegi närtsib."
Mina:"Ei närtsi..."

Nüüd küsin:" Aga kui valget õit ei olegi?"




 
 
 

Reede viimases 15 min

Oeh... valikud, valikud, valikud ja veel mõni valik.

Tähendab mõistagi on armsaid valikuid. Lõpmata vahva on sumbata lumes, hoida kalli inimese käest kinni ja valida, millist tänavat pidi edasi kulgeda. Oih, kuidas ma neid otsuseid täna armastasin, sest ükskõik, kuhu me ka ei keeranud oli ikka puhas valge lumi ja rõõm teineteisest.
Hoopis vastikum oli valida, kahe kalli inimese vahel. Kas Taaviga linna või Antsuga kontserdile. Jube paha kui peab kahe nii toredavahel valima, aga siiski tegin seda
Siis tuleb veel valida oma tahtmiste vahel, sest neid on ka lõpmata palju ning alati kaldun tegema valesid otsuseid. Tähendab reeglina kaldun alati selle poole, mis tundub mõistlikum või turvalisem, see teine hulljulgem variant ... oeh teda peedistab mu üüratu hirm.
Ma tean ju hästi, et nõnda jääb kõik kaunis kaugeks, aga Kardan, kardan, kardan, kardan!!!!!!!!!! Kallid maailma klassikud, kes te olete väitnud, et armastus on kõike võitev tunne, te eksite rängalt. Hirm neelab kõik ja armastuse ühes sellega.
Oh, see pole üldse oluline, et tavatsen kontvõõrastega väljas käia, veel võõramatega tundmatusse minna, et astun foori vaatamata teele või võin silmagi pilgutamata sõita hetkeajel kolm riiki Eestist kaugemale, Et langen 4 km taevast maa poole või jääkülma vette, et raputan seltskondi täiesti mõtlematute jaburustega eesmärgil kombata nende vabameele piire, et jätan meeldamini totaalse tola mulje kui haigutan terve õhtu, et Tallan ära terve roosi aia, et leida seda üht, kes mind ei tahagi.
Saate aru, see kõik on üsna tähtsusetu ja tühine. See sureb juba järgmisel hetkel. Elavaks jääb ainult see, mis kord mõistuseks on saanud või see, mis kellelegi hinge süüvib.
Esimese poole ma ei pürgi. Olen rumal ja tean seda. Teinegi jääb mul liiga tihti võõraks, sest hirm ligimese ees sööb kõik Elava.
Nõnda elangi surevates hetkedes, tühise kustuva meelekõdi ajel.

Jah, ma tean, et ainult üks valik pööraks kõik teiseks, aga hirm on suurem kui elu.

Heh, ja nukrutsema ei pea. Lumi ise matab kõik vaikuse hauda... unustame kõik.

Tõde, ei õigust!

 Selle asemel, et õppida veedan hoopis meeldivat aega teatri seinte vahel, nii tüüpiline minust.
 
Mis on minu esialgne emotsioon... hõmm Tähandab, eestlase armastust saabki vist kõige paremini edastada A.Pärdi "Alina" ja kõuekärgatuse läbi. Vaatasin, kuidas õbluke Ramilda oma monoloogi pidas, ise mõtlesin Pärdi eluloofilmile ja kohale, kus tema kaks sõrme klaveril Alina peateemat veavad. Seejuures mõteles vanameister valjuhääli, et nagu kõnniks kaks inimest, kaks elu kõrvu, aga kumbki oma teed...

 Vaheajal kumas "Alina" edasi, mõtlesin sõprusest, kirest ja armastusest. Kaotatust ma enam ei räägi, lihtsalt ei jõua leinata. Võitu pole, on ainult õnn olla kellelegi kallis. Oh ja Ants... tähendab meil kahel tuleb vist mõelda välja sõna, mis oleks rohkem kui sõprus. Armastus? oo ei, ka see on meil ületatud. Kuhu meil nüüd edasi minna on?:) Ilmselt loomaaeda. Tead enne kukun kolm korda vanaaja eksamist läbi kui jätan loomaaia vahele.

Njah ei Lüganen ega Tammsaare jõudnud mulle nii kiirelt südamesse kui Viiul ja klaver.

Teel bussipeatusesse sundisen enda vaikima et kuulata kalli inimese hingetõmbeid. Ent vaikus murdub meil kahel kiiresti... Aune ütles, et ta on õnnelik. Ma ei saa öelda, et oleksin sellepärast enneolematult õnnelik, nõnda oleks vist õnn kangesti lihtsalt kättesaadav. Ainult, et õhk hakkas küll helisema. Rõõmus, jah see on õige sõna. Nii kaua olen ma oodanud seda hetke, mil Aune vaataks mulle pärast pikka vadinat säravatel silmadel otsa ning tunnistaks oma õnne. Fantastiline!



Hetk tagasi ma just surin
 ja praeguseks olen tuhat korda uuesti sündinud.

Ole mu sünni juures,
ja hoia taskurätt millelegi olulisemale kui leinale.

Tobe tuvi

Täna oli keskmisest halvem päev, kuid ma ei peatu sellel pikemalt. Räägin parem hommikust. Siis olin veel ees ootavast äpardumisest pimeduses.
 Igatahes kõnnin ma mööda Narva maanteed vinkadi vonkadi sammul, pleieris mängib Metroluminali Coca cola plaat. Kübara äär peidab poole vaateväljast ja kuidagi muhe mull on ümber. Seda kuini hetkeni, mil mu kübar läheb peaaegu tuulega rändama. Püüan kübara kinni ega pane seda enam pähe. Nii on linn palju valgem.
 Sampo panga juures tänaval kössitab paks hall tuvi. Peale WTC-rit on tuul kadunud ja panen kübara tagasi pähe. Oh moonid moonid, mu armastatud lilled...
 Aga tuvi ei kao mitte silme eest ära. Kössitab seal ikka edasi. Ise suurem kui mõni peenet sorti kass. Ja siis äkki on väga palju tuvisid.... mitte tänaval vaid minu peas.  Vahepeal olin jõudnud vanalinna.
 Ühtäkki on suvi, päike ja soe tuul, park on ka. Ja minul on käes kotitäis puhastamata vilja teri. Korraga ma kukkun ja terad lendavad mööda pargiteed laiali. Kohele lendab tosin tuvi kes kõik nokivad minu teri. Seepeale mina muudkui jooksen ja peletan tuvisid, aga nemad ei kao kuhugi. Hakkan lootusetult nutma.
 Lõpuks lendab viimane tuvi ära ja mina vaatan, seda mille tuvid olid endast maha jätnud. Seal seisis üks nimi. Ja hirmus paha oli olla, sest need olid kõigest aganad ja  teadagi, et aganast viljapead ei kasva...

 Njah ja tegelikult pidin terve tee kordama aastaarve

Lumehelbeid!

konspekt

Lappan oma konspektides ja muigan tasapisi, ei mitte ajalugu vaid
 hoopis minu lugu.
Lehe servades ja vahel keskel on väikesed vihjed mu argipäevast. 

Need read redutasid Sirtsu ja minu poolelijäänud kirjavahetuse järel ja Kõrgkeskaja ees.
Kalendriajas kusagil novembri alguses 



Sina oled siin ja hoiad mind
Lebab su Silmasoojus mu pääl
Sa ei tea, kuidas ma kardan sind
Ei kuule, kuidas nuuksatab meel

Vaikne nutt reedab homse päeva
Ma püüan küll leida tähemaad
Ent ikka pilved matavad taeva
Ja umbrohuvaibas on kõik teed

Huuled hääldavad võõraid Sõnu
Ja Mind teevad sulle tuttavaks
Võõrad ju need! Ei ole nad minu
Nii jäämegi aina kaugemaks


Nüüd tean, et mul oli tuline õigus

veits kurb...

võiks

 
###

Minu Linn, Sina võiksid olla suurem,
 et saaksin uppuda sinusse
 ent elan üle

Minu Õppetöö, Sind võiks olla rohkem.
Et võiksin mattuda sinusse
ent õpin selgeks

Minu Armastus, Sina võiksid olla tulisem,
et võiksin elada Sinus
ent igatsen vaid


 

__..__

Luulet ei mõista mu hing
Armastust ei taipa mu rind

Milleks olen?
et tundmata jääb see ilu...

Sind ei mõista mu meel
Valusalt salveb su keel

Armastan!
kordab aina mu suu...

Kripeldab, kraabib,
   Sikutab, sakutab
      Segab, ärritab
       Tilpneb ja tolpneb

        Igal pool
        Igal ajal

Näen unes ja kustutan konspektist!

       urrrmjäuuuuuuuuuuu

        



       Kiskja tõstab pead



 

mõistmine

Ma kuulan kolmandat.
Analüüsin ennast.
ja viimaks mõistan Sind.

Keeruline, aga lõpuks sain ka aru, mida sa mulle tookord ütlesid.

ent jonnin ikka edasi

2007.
Uus.
Algus.

Mulle anti üks niidiots, mis viiks mind unistusele lähemale. Nüüd näperdan niidiotsa ega julge midagi teha: Mis saab, kui minus ei ole seda?

Oeh, Eva kinkis mulle pagana raske otsuse.

Ilmselt siiski võtan oma julguse kokku ning võtan oma salasoovi alasti ning annan ta võõrastele otsustada. Pigem siis juba luhta läinud unistus kui kasutamata võimalus.

PS Kadri ja Sirts on parim kingitus aastal 2006.