Oled hea?

Õhtu

Tõmban end tuule ees kössi. Soojemaks see olemist ei tee, aga kindlamaks küll. Alandatuid tavaliselt enam ei lööda. Kui tunnistan tuulele allajäämist, siis ehk lakkab tema ka puhumise. Ainult, et loodusel on inimese uhkusest ükskõik, kössitagu kasvõi terve Tallinna linn, aga tuul puhub aina edasi.
 Närin alahuult ja lükkan peas kokku sõnu ja värsse. Olen maailma viletsaim luuletaja ent usun sõnade ilusse. Chalice kummitas mind "Minu inimesed"... inspiratsioon. Kõik inimesed on hinges ilusad. Samal hetkel tormab mingi põkk sellise rutuga trammile, et üks vanainimene kaotab tasakaalu. Peaaegu tõttan appi, aga siis meenub vahejuhtum kaubamajas. Kibe mälestus vanadaamist ja tema õeluselt lükkas mu ükskõikselt edasi. Miks ma ei aidanud? Oleks piisanud ainult ühest käetoetusest, et vanainimene jälle rõõmsaks teha. Tasakaalu sai ta nagunii tagasi, aga meelerahu oli küll kadunud.
 "Miks ma ei aidanud?" vasardab mu peas.
Jimi tenor väänab mu plaadimängias minoorseid viiuleid. Ilmselt pean oma muusikavaliku üle tõsiselt järele mõtlema, sest selline õud sümfooniaorkestris ei saa muud kaasa tuua kui õudu linnatänavatele.
 
 Ja ometi oli täna suurepärane päev. Ärkasin helina peale, mida ekslikult pidasin äratuskellaks. Ei, see oli hoopis kutse lõunasöögile ja loomaaeda. Varsti istuski suur lumelõhnaline kogu minu kaltsuvaibal ja naeris mu hommiku ilusaks. Praegu tagant järgi näen vaimusilmas, kuidas Unine Liina läheb üle toa ja embab oma hommikust kingitust. ja siiski.... ta ei teinud seda.
 Ma lükkasin seda päeva nii asjatult edasi. Ma üldse ei tahtnud, et Ants mind katkisena näeks. Lihtsalt ei tahtnud head sõpra ise endaga koormata. Rumal olen, mis oskan öelda. Õnneks tuli mul kõik seal kaamlite juures meelde. Teineteise ees oleme alati alasti, ilma igasuguse valehäbi, valemurede, teeskluse või muremõteteta.
 Instituudis ootasid Kadri ja Sireli. Semestri algus, ma ei tea, kas asi oli minus või tundsid seda ka teised, aga õhus oli nagu miski pidulik. Ehk oligi see kõigest minu südame rõõmu peegeldus ent mingilgi moel ta oli ikkagi olemas.
 Rõõm! rõõm, rõõm, rõõm, rõõm, see on tagasi. Natuke kumab kuskilt ka sära. Ants anna andeks, aga sulle ma tervet tervendamis au ei anna. Terveks sain ma vist varem, aga Sina lihtsalt avasid mu silmad.
 
Tema : Liina, kas on mõtet võidelda millegi pärast, mis võibolla ehk kingib sulle õnne?"
Mina: Kui sul on roosipõld, mille punane värv uputab silmapiiri ja sa tead, et seal kusagil on üks valge õis, siis talla maha kõik lilled, et leida, mida otsid!"
Tema: "Aga ka seegi närtsib."
Mina:"Ei närtsi..."

Nüüd küsin:" Aga kui valget õit ei olegi?"