Selle asemel, et õppida veedan hoopis meeldivat aega teatri seinte vahel, nii tüüpiline minust.
Mis on minu esialgne emotsioon... hõmm Tähandab, eestlase armastust saabki vist kõige paremini edastada A.Pärdi "Alina" ja kõuekärgatuse läbi. Vaatasin, kuidas õbluke Ramilda oma monoloogi pidas, ise mõtlesin Pärdi eluloofilmile ja kohale, kus tema kaks sõrme klaveril Alina peateemat veavad. Seejuures mõteles vanameister valjuhääli, et nagu kõnniks kaks inimest, kaks elu kõrvu, aga kumbki oma teed...
Vaheajal kumas "Alina" edasi, mõtlesin sõprusest, kirest ja armastusest. Kaotatust ma enam ei räägi, lihtsalt ei jõua leinata. Võitu pole, on ainult õnn olla kellelegi kallis. Oh ja Ants... tähendab meil kahel tuleb vist mõelda välja sõna, mis oleks rohkem kui sõprus. Armastus? oo ei, ka see on meil ületatud. Kuhu meil nüüd edasi minna on?:) Ilmselt loomaaeda. Tead enne kukun kolm korda vanaaja eksamist läbi kui jätan loomaaia vahele.
Njah ei Lüganen ega Tammsaare jõudnud mulle nii kiirelt südamesse kui Viiul ja klaver.
Teel bussipeatusesse sundisen enda vaikima et kuulata kalli inimese hingetõmbeid. Ent vaikus murdub meil kahel kiiresti... Aune ütles, et ta on õnnelik. Ma ei saa öelda, et oleksin sellepärast enneolematult õnnelik, nõnda oleks vist õnn kangesti lihtsalt kättesaadav. Ainult, et õhk hakkas küll helisema. Rõõmus, jah see on õige sõna. Nii kaua olen ma oodanud seda hetke, mil Aune vaataks mulle pärast pikka vadinat säravatel silmadel otsa ning tunnistaks oma õnne. Fantastiline!
Hetk tagasi ma just surin
ja praeguseks olen tuhat korda uuesti sündinud.
Ole mu sünni juures,
ja hoia taskurätt millelegi olulisemale kui leinale.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment