Ribad

Ma elan katkise majandusega riigis Katkise vannitoauksega Mustamäe korteris, kuhu sõidan logiseva trolliga. Ma arvan, et ma ise olen katki ja mu sõbrad arvavad eneste kohta seda sama. Nende vannitoa ukse liistust ei tea ma midagi.

Päike paistab ja enamuse aja põgenen varjust varju. Ma armastan neid veidraid öid. See valgus istutab inimestesse sõgedust ja nii tunnen ma viimaks end nende seas hästi.

20. juuni

Härra Aarma küsis minu käest, kes oli Kaili naine ja Hanoki ema. Mina küsisin vastu: "kui kaua see valu kestab?"

Samaväärne paradoks.

Võibolla sellepärast ongi Piiblis sellised paradoksid, et me varakult harjuksime tõsiasjaga, et alati ei saa vastust nõuda, vahel ei maksa küsidagi, Vahel lihtsalt on nii, et pead kaks aastat jooma hommikukohvi kurvalt ja seejuures ei saa sa kunagi teada, kas see üldse kunagi muutubki.

Dostojevski radadel

Võin käia aastaid sadu seinaääri mööda ja vaikida. Võin teised sada aastat kiliseda ja koliseda ühtki mõtet välja ütlemata. Võin tuhat aastat istuda kaevupõhjas ega näha ühtki hingelisist. Võin, kui kolmanda aastatuhande lõpul tuleb keegi ja kuulab. Kuulab mind küsimata, arvustamata isegi naermata.
Ja mu mõtted võivad veereda klaaspärlitena alla jõeorgu ja saada kantud pehmest vihmaveest.


Hetk mõistmist! On siis seda inimesele vähe kas või terveks eluks?

Pühad

*On ikka see sama õuduste suvi ja ma oksendan pisaratena endast konte välja pastoraadi söögitoa nurgas*


Sünnipäev on pärast jõule ja jaanipäeva räiguselt kolmandal kohal. Siis tulevad lihavõtte pühad ja kõik need tähtpäevad, mis hoiavad peret,kutsuvad koju, väärtustavad traditsioone ja pakuvad sooja toitu.

Mul on nii kuradi valus!

Aides

*Uhiuues ja imeilusas rohelises kleidis viksitud saabastega lava ees, silmad kinni ilmsi unes*

Tülis Tartuga

Mitte midagi ei karju tänavatel näkku - ei neooni ega õgivaid inimesi. Igaühel on ruumi, et unistada, olla, vihastada, või naeratada ja keegi ei pea kellegagi suhtlema. Reaalsus ei torgi siin kedagi.
See teeb nii tuimaks.
See teeb peaaegu kõik nii vastikult tuimaks. Lokaalid, kohvikud ja elutoad on juttu täis. Vestlus hajutatakse mustvalgelt lehelt ammutatud tarkuse ja enesenautlemisega igikestvaks müraks. Enamusel on eksistentsialistlik kriis.
Kohutavalt igav.
Hommikul karjutakse köögis näkku, et on kõrini sellest võrdõigsuse jamast ja järgmises lauses materdatakse teisiti oleja mutta - Empaatia jäi kuhugi sinna inimtühjadele tänavatele ja lahustus trükimusta.

See kuradi linn ei sunni kedagi armastama ega tekita ka selle puudumisel mingit valu.

Peatused

Õhk on tihkelt täis pikitud tähelepanuta juhtumisi. Sündmuste ahel jookseb ja lõhub ennast kuni voolab sulaveega merre. Korraga magus, hapu, kibe ning tuim lõhn tormab ninna ja algab ajaränd aega, kuhu on kinni jäänud raske kohvilõhn ja tunneliniiskus. Ma olen seisnud siin sada korda ja tulen alati tagasi. K nagu kadunud nutu ja naeru pelgupaik kaubamaja uste kohal.
Aeg, ma armastan Sind!