Täna oli keskmisest halvem päev, kuid ma ei peatu sellel pikemalt. Räägin parem hommikust. Siis olin veel ees ootavast äpardumisest pimeduses.
Igatahes kõnnin ma mööda Narva maanteed vinkadi vonkadi sammul, pleieris mängib Metroluminali Coca cola plaat. Kübara äär peidab poole vaateväljast ja kuidagi muhe mull on ümber. Seda kuini hetkeni, mil mu kübar läheb peaaegu tuulega rändama. Püüan kübara kinni ega pane seda enam pähe. Nii on linn palju valgem.
Sampo panga juures tänaval kössitab paks hall tuvi. Peale WTC-rit on tuul kadunud ja panen kübara tagasi pähe. Oh moonid moonid, mu armastatud lilled...
Aga tuvi ei kao mitte silme eest ära. Kössitab seal ikka edasi. Ise suurem kui mõni peenet sorti kass. Ja siis äkki on väga palju tuvisid.... mitte tänaval vaid minu peas. Vahepeal olin jõudnud vanalinna.
Ühtäkki on suvi, päike ja soe tuul, park on ka. Ja minul on käes kotitäis puhastamata vilja teri. Korraga ma kukkun ja terad lendavad mööda pargiteed laiali. Kohele lendab tosin tuvi kes kõik nokivad minu teri. Seepeale mina muudkui jooksen ja peletan tuvisid, aga nemad ei kao kuhugi. Hakkan lootusetult nutma.
Lõpuks lendab viimane tuvi ära ja mina vaatan, seda mille tuvid olid endast maha jätnud. Seal seisis üks nimi. Ja hirmus paha oli olla, sest need olid kõigest aganad ja teadagi, et aganast viljapead ei kasva...
Njah ja tegelikult pidin terve tee kordama aastaarve
Lumehelbeid!
skip to main |
skip to sidebar
No comments:
Post a Comment