Kui midagi kusagil kraabib, tuleb nii kaua karjuda ja võidelda, kuni enam ei kraabi. Ainult, et karjudes kulub hääl ja võitlus väsitab keha. Viimaks harjudki ennemini kriibitud kerega kui sõdid parema homse eest.
Njah, mina ei taha olemasolevaga mugavduda.
EI
Nüüd pole muud kui käed rusikasse suruda ja ühiskonnale näkku sülitada - mina teie tantsu ei tantsi. Täna muutus kõik. Ma ei teagi, mis täpselt selle maailma üle värvis. Ehk on kõige taga need räpased 25 krooni või hoopis uus väljakutse, mis esmaspäevast end elavaks loob. Kohutav üksildus kajab kõikjalt vastu. Ma tean, et mu kallid on alati olemas ent selle otsuse pean nüüd, küll isepäinis langetama.
Lume all on kõik pori ju alles
skip to main |
skip to sidebar
No comments:
Post a Comment