Kõigun traagika, koomika ja absurdi piiri peal. Lahti seletatult on olukord ise ka kõige apaatsemale inimesele silmnähtavalt traagiline. See kuidas ma hommikul ärkan ja igapäevaseid asju ajan, tundub mulle endale absurd ning see kuidas asjasse mitte puutuvad tegelased minuga suhtlevad on koomiline.
Ja sellised asjad ei pane maailma uuesti nägema ja kõike ümber hindama. vastupidi olen isekam ja okkalisem kui kunagi varem. Halb seltskond on minu läheduses garanteeritud. Ma helistan teile lakkamatult ja nõuan tähelepanu ega aksepteeri teie vabadust, sest ma lihtsalt kardan oma mõtteid, aga parim rohi mõtlemise vastu on rääkimine.
Mõistagi ma nutan ja nutan palju, sest nii hakkab mul kergem.
Ja te küsite tegelikult täiesti valet küsimust ja te muretsete asjatult, sest kõik mis minuga toimub on antud olukorrale väga tavaline ja see kõik ise õpetab mind hakkama saama. Mõistate te muretsete vale inimese pärast.
Ära küsi ja ära vaata selle lõpliku pilguga mulle otsa, sest midagi pole läbi ega saa ka olema.
Võta mind lihtsalt kaissu ja see teebki mind õnnelikumaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Umbes 5 tundi pärast selle sissekande postitamist sai kõik minus ümber.
Post a Comment