Ta tuli!
ja nõnda järsku, nii suure hoo ja jõuga, et tõukas mu kaugele ise endast. Rebis vatiteki pealt ja kiskus unenäod kildudeks ning loopis tolmuna uniste silmadesse; Magage, puhake, unustage...
Valus, valus valgus kiiskab ööst läbipaistvaks tuhmunud näkku. Valus oled Sa elupäev! Teadvus lõikab, teadmist pole ja teadus minule enam ei kehti.
Miski karjub tarkuse järele, aga teda juba sõnadesse ei pane. Võime ju tunnetada, aimata, kompida ja õnne korral omada.
Valus on tunda oma rumalust. Ela lollina ja armasta enda lollust, sest ennast vihata pole vast mõtet.
Nõnda jääbki mulle mu armastus. Armastan surma ja sündi, halba ja head, vana ja uut, kerjust ja pankurit, mõrtsukat ja pühakut, elavat ja elutut. Kõik on üks ja see sama, sest armastust on ju üks. Jagagu see kreeka keel teda nii palju kolmeks ja korrutagu kasvõi kuuega ent teadusel pole tundmisega mingit pistmist. Jumalatki on ainult üks ja ta elab meid kõigis.
Ja vaadake meid väikeseid jumalusi, hämame kõik pimeduses ja salvame keelega kurja...
JÄTTA!
Käsin ma... ei Ma palun.... ei ma anun
skip to main |
skip to sidebar
No comments:
Post a Comment