Käekell on kadunud ja päiksekell ei aita, tahaks leida aega kui oli .....
Ma ei tea, mis oli või mida ma tahan. Mingi kripeldav rahutus kraabib kusagil kõhuõõnsuses, ega lase istuda või olla. Kusagilt ajukoore sügavusest hakkavad kasvama mõtted, aga poole tee peal kaovad ja hajuvad ära.
täielik suutmatus toimida
Teisest küljest on üha rohkem ja rohkem helgeid hetki, mil taevas on kirgas ja valgus joonistab inimestest kauneid portselannukke ja majadest piskviidilosse. Siiski pole see kõik piisavalt veenev, et võiks anda mu naerule mingi kestva kõla.
Eile kartsin inimesi
homme kardan ka.
skip to main |
skip to sidebar
No comments:
Post a Comment