Laupäeva hommik. Päikese asemel viskub majadevahelt näkku vihmasegust lörtsi. Tõuse ja sära naerata maailmale läbi valu. Jap.. See teeb 269 kr, Kas kilekotti soovite? Aitäh! Head päeva + keep smileing.
Ainult, et naerda ei taha, asi ei ole vihmas või halvas hommikus, eile oli päike, üleeile ka, aga naer kajab vastu külmalt kõlava plekina. Ma ei saa öelda, et midagi oleks pagana halvasti või, et ma nutaks tundide kaupa või üleüldse, ma ei oska isegi oma kurvameelsuse põhjust sõnastada. Sirts ütleb, et asi on aastaajas... võimalik.
Oo, tegelikult enamus ajast ma naeratan ja inimesed naeratavad vastu. ... nad räägivad mulle särast ja vihjavad, et old Liina is back. Ainult, et mina teda näha ei taha. Tähendab midagi peab ju ometi muutuma, midagi peab ju ometi õppima, et vanad vead uuesti pinnale ei ujuks.
Ah-jaa Ma käisin vahepeal ju Tartus. Seal linnas tajub elu teisiti, kui siin. Siin jooksed ennast hingetuks ja kui viimaks peatud, siis tuletab veremaitse kurgus meelde, milleks kõik see vaev ja ropp töö - oma elamise õnne pärast eks.
Tartus on vastupidi, Sealne vaikus rõhub nii kõvasti vastu ihu, et tunned selgelt verd liikmetes liikuvat ja nõnda peksab elu kõiki su liikmeid ja see sama sinu enese vere hääl sunnib edasi tegutsema.
Tagasiteel kummitas öö mind vaba mõttelennu ja unistustega, mis segunesid lubadustega homseks päevaks ja kõikidest nendest kõlavatest mõtetest sai täidetud vaid üks - spagetid hakkliha ja Itaalia kastmega.. Njap keha võidab alati vaimu.
Homme on pühapäev :)
Püha päev!
Ma telliks juba ette särava päikese ja erksa hommiku.
Esialgu siiski magusa une
Teile ka, aga homse pühitseks rõõmuga eks :)
No comments:
Post a Comment