Aeg

Kell on peaaegu kolm päeva ja minu kahvatuvalge tapeediga tuba soojendab kollase valgusega lambipirn. Vastasmaja akendest kumab seda sama olemisesooja, ka kaheksateistkümnest kõrgest kirikuaknast ühes, kumab kollane valgus. Ma unistan, et seal harjutataks orelit. Hall suits tõuseb kolmest korstnast, neljandast ei tule enam midagi - siiber pandi kinni.
Rääkisin eile lugusid, mis kunagi juhtunud on. Erinevatest noormeestest ja neidudest. Filmist minus ja filmist minu ümber. Täna tunnen sellest kõigest puudust. Ma tahan seista jälle märgade jalgadega Karu tänava kõnniteel ja sekundi murdosaga selgeks teha, et tahan taksos ära sõitvat meest endale. Ma tahan juua ära liitri kallist šhampust ja kihutada dändiga Peipsi äärde päikese tõusu vaatama. Tahan unustada saadetud sõnumeid ja nende meeldivaid tagajärgi vanalinna äärekividel siidriklaasiga lahustada. Ma tahan heita kingad jalast ja pühitseda Helina uuesti Jaani kiriku ukse all nunnaks. Ma tahan muretult armuda lohaka rohelise kuuega noormehesse Pikal tänaval ja kutsuda ta kinno, kuhu me kunagi ei jõuaks. Ma ootan, et keegi hüüaks tänaval mu nime ja annaks kohmetult ühe suudluse.
Ma tahan kohtuda südametega, mida ma mitte kunagi enam unustada ei saa.

See pole igatsus, vaid puhas armastus!

Ma lähen õue.

Ajalend

Kuulasin täna 30 aastat vana ballaadi. Sain ise selleks ballaadiks.
Prantsuse keele tunnis arvati, et olen 25. Nad panid viie aastaga mööda.

Katkised sukad

Ma ei ole tupp, kuhu saad uputada oma hädise eksistentsi. Naine saab üksi hakkama, miks oled sina mees siis kehvem. Miks ulud üksinduses nagu haisev puss?
Issand jumal, Naudi!

Inimesed on ju vahel nii koormavad.

Sünnipäev

Vanemaks ei saa, aga kallimaks iga hingetõmbega



Nagu väikene laps viskun lumehange ja ehitan uue linna. Säravvalge puhta paradiisi. Ma jään sinna!
Kui lumi ära läheb Punun mesilase kombel õienektarist koduküla sügavkollase ja magusa. Ma ei tule sealt välja.
Kui valgust puudu jääb
Õmblen päikse kombel õhukildudest taevalossi sulgkerge ja värske. Teistele ei räägi.
Kui kõrguses külm on
Tulen lepatriinuna lehehunniku alla sooja. tõmban kaasa paar unist üliõpilast.

Ma ei tule enam välja
Ma ei tule enam välja
Ma ei tule enam välja

Ma saan sinna tagasi, see on osa minust.
Ma ei ole muidu olemas.

värin

Kell on pool viis hommikul. Kuulan Poolunesena Raidioheadsi ja muusika voolab minusse ümara loperdava pallina. Kõik minus loperdab alates katkisest hingest kuni vihast tudisevate käteni. Ma ei maga, sest ma ei saa. Ma ei maga justkui karistuseks, sest ma ei oska hinnata pralletamise hüvesid. Ma olen lausa nõme, et kõrvaldoas labasuste üle naerda ei lakerda. Ma vabandan. Mis labasused! - mõistagi viinaklaasitagune kõrgfilosoofia.

"Heida õnnelikult magama" (R.Jancic)

Ei heitnud, uinusin olles täis valusat igatsust. Ma olen juba poolteist aastat tahtnud nädalavahetuseks koju minna ja ma olen väsinud ootamast. See reaalsus siin hallide tänavakividega, lärmavate lokaalidega, jauravate inimestega, nautlevate inimestega, kapitalistlike inimestega, pürgivate inimestega ei ole minu reaalsus. Minu reaalsus algab EELK Järva-Madise pastoraadist. Selle ühiskonna suhtes nii ebaloomulikust keskkonnast. Meil polnud joogiseid jaanipäevasi või aastavahetusi. Meil polnud isegi sektsioon kappi, ma naeran. Meil polnud seal nii mõndagi muud.
Ma ei ole kunstlikult hakkanud kuivikuks, kes istub varbad kronksus pool viis hommikul kuvari ees. Selline ma olengi ja sellisena jään igavesti jänunema oma kuningriiki ja kõige valusamalt igatsema selle maa kadunud kuningannat.

Vaikuseks

Ma olen juba alguses hukka mõistetud. Dignoos - lootusetu ja ravimeetod tõestamine. Iga mu kooruv mõte on juba eos leidnud enesele ägedad vastased ja peavad ennast minu lootusetuse päästmiseks tõestama hakkama.
See juhtub koguaeg, ma olen vasara all. Kõige argipäevasemadki laused muudetakse ahistavaks raviseansiks. Kirve löögid taovad mu keha, et leida midagi, mida seal kunagi olema ei hakka. Ma olen tehtud teisest puust. Talle ei meeldi see.
Katk!
Ma tahan pidada paatosliku kaitsekõne, mis kehtestaks igaveseks mu kõikumatu platvormi. *Olen kiviklibude meres seisev pilvedeni kõrguv obeliski - Kõigutamatu ja kauge*
Aga mu kõripaelad on kinni seotud.

Ma ei taha enam üldse midagi öelda. Vaikin, jään aina vaiksemaks, päris tasa.

Homo sapiens sapiens ehk tülis inimestega

Porcupine Tree

Anesthetize

A good impression of myself
Not much to conceal
I'm saying nothing
But I'm saying nothing with feel

I simply am not here
No way I should appear happy
Stop whining please

Because of who we are
We react in mock surprise
The curse off, there must be more
So don't breathe here
Don't leave your bags

I simply am not here
No way I should appear happy
Stop whining please

The dust in my soul
Makes me feel awake in my legs
My head in the clouds
And I'm zoning out

I'm watching TV
But I find it hard to stay conscious
I'm totally bored
But I can't switch off

Only apathy from the pills in me
Its all in me, all in you
Electricity from the pills in me
Its all in me, all in you
Only MTV, cult philosophy

We're lost in the mall
Shuffling through the stores like zombies
What is the point
What can money buy

My hand's on a gun
And I find the range, God, tempt me
What did you say
Think I'm passing out
***

Steven Wilson

See on kõikjal: õhus, toidus, asfaltil, valguses tules ja minu sees. See algab hommikul tõustes ja jätkub häirivates unenägudes.
Sätin kolm korda nädalas oma toas asju ümber, sest mul on ebamugav. Mul on siin ebamugav. Igal pool!
Inimene kõige oma lootusetuse ja lootustega. See liik ei meeldi mulle. Ma ei meeldi ise endale, aga seda lohutab fakt, et ma ei ole üksi, vaid mu naaber, koolikaaslane, kursuseõde on samast puust ning sellega justkui leevenduvad vead. Kannatame koos!
Narlus, valus ägised sa nagunii üksi ja kõik teised vahivad lollide nägudega pealt ja ootavad, kuni sa normaalseks hakkad. Tundsin seda eelmisel suvel külmas haigla koridoris ja näen seda koguaeg kordumas. Bussipeatuses vänderdab kodutu käpuli maas , et saaks uuesti püsti ja kümmekond ootajat ta ümber vaatavad mööda. Neil ei tule pähegi kätt anda. Ma küsin arglikult, et kas ta on purjus. Ma olen sama jälk, kui kõik need teised passijad. No mida sa küsid - anna lihtsalt käsi. Õpid ülikoolis ja oskad arutleda, aga kätt anda ei oska. Õnneks päästab Mikk inimesed ja tarib vanamehe maanteest eemale pühakoja seina äärde. Kirik seisab seal suure ja võimsana nagu värdjas keskaegsel laadaplatsil naeruks kõigile. Ligimese armastust lihtsalt ei ole - Teie misjon on olematu.
Tänavad on täis õnnetust, viha, ükskõiksust, valehäbi, argust, aga millegipärast ei meeldi meile sellest rääkida. Me vahime ikka kollaseid lehti ja kõneleme kõrgest kunstist, vaimuannetest ning majanduslangusest.

See siin ei ole hälve. Sitta sitana näha on normaalne.

Kohtumine kultuuriga

Ostsin veini, et veeta muhe õhtu, aga nemad jõid ennast täis.

Muutus?

See kõik on tühi tähi ja virr varr mu ümber. Ma lülitasin ennast välja ja nii võikski jääda. Üksildus on midagi, milles tunnen end sooja ja kodusena.

Laternavalguses oli täna midagi talve lõhnalist, see sama miski koob mulle kapslit.

Tartu 2008

Siia oli hea jõuda. Mingi voolav kulg kandis mu viimaks siia. Kohal olla on hea. Olla korraga igal pool ja samas olla ikkagi üks ja see sama ning paigal. Seista tasakaalu asendis.
Siiski, teadmisest on asi kaugel. Ikka veel ja ilmselt alati eristan end teadja inimestest. Ma mõtlen nendest, kellel on plaan ja kindel teadmine sündmuste oodatavast järgnevusest. Mul seda ei ole. Ma unistan.
Siin Tartus on unistamine nõnda soodne, et vahel läheb tegelikkus unenäolisega sassi või vahel ongi argipäev kild filmi lindilt või siis vähemalt kild dvd-le jäädvustatud pühendusest. Neid hetki on palju ja keegi pole veel olnud kade neid jagama.
Hakka või inimest armastama!
Siiski mitte, inimesed on inimesed ka kõige romantilisemas koorikus. Ma ei ütle seda kibestumuse või pahameelega. Vastupidi minus on äratundmisrõõm, et ma ei ripenda kahepoolse maailma piiridel, millest vasemale jääb kuri ja paremale hea. Tähendab isegi siis, kui mina ise olen kõige valgem ning heljun pilvepiiri äärel, suudab see vana tuttav pime selgitada mulle asju haavava otsekohesusega.

Tunnen, et olen tugev, minus on jõudu.

Tallinn 2008

Ma läkisin oma linnaga tülli ja ma ei tunne ennast enam siin hästi. Võibolla läksin iseendaga tülli, ega tunne ennast ise endas hästi ja süüdistan keskkonda. Äkki algab see kõik sellest, et ma ei taha enam Järva-Madisele minna. Iseennast tuleb ikka hakata harutama südamest ja keskkonda kodust. Kurdan ikka, et kodu on mu hüljanud, aga võibolla hülgasin hoopis mina tema.
Tegelikult pole nii nimetatud kodutundeks üldse palju vaja - rabajärv ja regulaarselt lõikust vajav hauakääbas. Jah, see on koht, kuhu tuleb alati minna.

Sigur Ros oli Tallinnas

Hiljem läks kõik vanaviisi edasi ja juba samal ööl tõestas köögilaual reas olevad klaasid ja umbrohi mulle kui kaugel on inimlaps olemise särast.
Mina kiirgasin küll hommikuni muusikast ja ainult muusikast, aga lõunaks sai see kõik läbi ja nagu juba varem ütlesin läks hiljem kõik vanaviisi edasi.

Ma ei kurda:
Joon ennast Tartus raamatutest purju ja naudin kõike seda mida mul pole.

Viva La Vida ehk Death And All His friends

Umbes aasta tagasi samal ajal pigistasin kahe käega nii oodatud Interpoli värskemat "Our Love to admire".
Tajusin (selle) kõige lõppu, tagasipöördumatust, millegi igavest kulgu ja jooksin ennast vanalinna kivide vahe peaaegu ribadeks. Ainult vahel vaatasin ma taevasse. Vaatasin tüünet vaikust linna kohal, valkjaid pilvi ja linde nende taustal. Vaatasin aja seisma. Interpol pani mind vaatama.

Täna lendas tosin hakki üle Mustamäe tee tornmaja katusele istuma. Üheksakorruselise maja lubivalge sein, serval kümned mustad täpid ja veel rohkem samasuguseid üleval pool tiirlemas. Täppide taga olid hallid pilvemassid vahutamas ja ketramas vihma. Millise jõu ja vihase kindlameelega lühkkab tuul kokku auru ja õhku! Milline ilu ja mina sain seda nuusutada.

Seekord pani pea liikuma Coldplay: Mees valas oma hinge muusikasse ja naise süda hakkab laulma. Nii see vast peabki olema - kas nii või siis vastupidi. Tasakaal, mis on loodud enne mind.

Minu süda hakkasi itkema:

Those who are dead
Are not dead
They're just living in my head

Kuulen ja ei usu. Ta on surnud, miski temas endas ei loo midagi edasi. See pilt mis minu peas eksisteerib pole muud, kui iseka teismelise ema ja väga vähe on tal pistmist tõeliselt tuikleva eluga.
Ja laul ise on ju nii positiivne, süütu ja rõõmus ning nii on ka minu vett koguv pisar süütu ja rõõmus ja ikka ja jälle leiab pilk üles pilved ja aeg jääb seisma



No I don't want to battle from the year to end
I don't want to cycle and recycle revenge
I don't want to follow death and all of his friends...

Jätkuks vaid jõudu....



PS:
Tunnen muutust, minoor justkui kirjutab end mazoori ümber. Samas võib see kõik olla liigsest taevasse vahtimisest.

Itk

Surm on osa minust, see lein ei lõppegi. Valu jääb, harjusin lihtsalt ära, et hommikul kohvi juues olen kurb, kõike tehes olen kurb. Isegi mu armastus on kurb ja mu naer ja rõõm on kurb.

Õudne.


Vahel väljakannatamatult õudne.

Järva-Madisel, juuni

Nagu sitt käin toas ringi,
otsin majast maailma

lôputunne

Lahkumisärevus röövib päevalt tema tavapärase veetluse. Olen kurb, aga see ongi asjade püsimatuse traagika.

Ei taha minna ega jääda. Keha käitub kummaliselt - vôibolla on asi liiga kanges kohvis.

Minu elus on ônne.

Laps

Keerutasin ühte pidi kuni hing tahtis kehast välja pageda ja siis teistpidi. Tuikusin seinast seinani ja koperdasin lelude otsa. Philippe vajutas kogemata play nuppu ja Tierseni mängutoosimuusika hakkas ketrama. Ketrasin kaasa kuni kukkumiseni.

See oli hea, peaks tihemini tiirlema.

Hommikul haakis metsas mu jalakülge üks puuk, tore Tsernoboli putukas eks ole. Terve pärastlôuna môtisklesin elu isu üle. Tänamatus, kas pole? On antud ônn kôndida nii toredal planeedil nagu Maa ja mul kulub terve päev arutlemiseks, kas tahangi üldse olemas olla. Tahan küll.

Kust tuleb kôik see kibedus? Kus see on? 80 protsenti on kehas vesi järele jääb vaid 20 ühikut emotsioonideks ja köigeks muuks. ?


Mul on nii suur koduigatsus.

järelikult on mul kusagil hea.

pilt

Uks teise teadvusesse

Kuumav pliit kööginurgas on kärbsel ajataju sassi ajanud ja nüüd tiirutab ta laest alla rippuva lambikupli ümber loiult ringi. On öö, miks te rumalad ei maga. Ema valab suurde alumiiniumvanni potitäie kuuma vett, mis külma veega segunedes viskab ülesse tulise aurupilve. Kärbes kukub elutult pôrandale. Lapsed on ennast ammu paljaks koorinud ja ronivad rôômsalt vanni, kuis neid hôôrutakse seebiga ja uhatakse veega. Pôrand on veepritsmeid täis.
Kähiseb kassettmakk:"Sôitsid sôitsid läbi salu, kullerkupp läeb paljajalu, kukkulind on kukkund katki...."
. Hiljem, kui kôik pestud on, poeb pesamuna emale sülle. Teine keerutab end rütmist loitsutuna mööda tuba ringi ja naerab öösärgi lendlemise taktis.

Uni tikub silma.

Kassett jutustab lugu edasi: "Oli tunne, kui astutaks lillede pääl, kaoks, midagi kallist, ega tule enam eal.


Anne Maasiku "Minekulaulud" - lapsepôlves môistatuseks jäänud möödapääsmatu valu.

Surm.

Vôibolla kuulas 12 kuud tagasi Pille Salveste roosade roosidega diivanil väga valjut 80. aastate popp hitte sônadest aru saamata ja see oli hea, sest nii sai puhata inimese igikestvast rumalusest. Vôibolla pani ta pliidi alla tuld, sest tahtis ôhtul vanni minna vôi luges ta ajast puretud köögilaua taga raamatuid, mille naiivsus lohutas teda. Pole üldse vôimatu et just täna läks ta esimest korda pärast talve jääkülma Vibu järve ujuma. Tegelikult ma ei tea, mida ta parasjagu tegi.
Ma tean, et kuu aega hiljem lamas ta Mustamäe haigla intensiivravipalatis koomas ja nädala pärast ta suri.

20. juunil surin ka mina. Suren tänagi 11 kuud hiljem ja igal päeval enne ja edasi ka. Aga see ei tee mulle haiget. Üleüldse tunnen ma väga vähe. Ainult kui ma tema surmale môtlen on mul kohe hirmus valus.

Elada

Ruum, millesse sisenesin oli vanahônguline, isegi keskaegne, aga äsja remonditud ja mugavaks tehtud. Inimesed istusid seinte ääres reas, seal olid kôik peaasjalikult naised, kui välja arvata môni mees, kes siia sinna liikus. Mina olin ka üks, kes seina ääres istus, aga millegipärast ei sobinud ma kuidagi gruppi. Neil kôigil seal oli mingi asi ajada, mingi soov jagada, môni hirm juurelda, heitlus vôta ja mis kôige tähtsam – unistus täide viia. Peale selle ei sobinud ma justkui konteksti, ei, pigem ei suutnud ma nende konteksti kirglikult suhtuda.

Mis mind, aga hirmsamast hirmsamaks tegi, oli tôsiasi, et erinevalt kôikidest teistest seal puudus minul igasugune emotsioon.

Ma läksin nii kadedaks!

Mitte ônnestumiste ega ka läbikukkumiste pärast, vaid vôime midagi tunda tegi mind ahneks.

Pärast loopisin ühe tobeda veinipudeli kiviseinapidi kildudeks ja midagi hakkas vônkuma – lâbi valusa pisara ja halvava krambi ägises hääl: „Tahan Elada!“

Keegi neist kolmest ei märganud, see oli hea, sest kontekst oli puhta vale.

Kaks sigarit

Esimene tikk murdus, ega süttinud. Teine pôles suure leegiga ja paber krôbises leegis. Kaks sôômu ja vana hea tuttav maitse. Jaa, need kohmetult kobatud vestlused trolli- vôi bussipeatustes: las uksed sulguvad ja rattad kimavad edasi, meid see ei häiri, kuni on veel camel, mis istumiseks pôhjust annab vôi need Indiast pärit pisikesed rôômustajad vôi konjakisse kastetud sigarillod tähevalgel heinamaal.

Teine sigar süttis ilma viperusteda ja tsermooniata, nagu kohtuks vana sôbraga ja

Korraga kahavatuvad joobunud teadvusega jagatud magusad suudlused ja vihased solvangud. Valus tôde ja ammu andestatud vââritimôistmised. Linnahalli katusel päeva esimesed päikesekiired suitsuvines, millest üritad tôeks uskuda möödunud öö lummu.

Tuppa astudes täitsin klaasi 2001 aasta veiniga

Suvi Tallinnas - Peaaegu jôudsin sinuni.

naer

Kogemus

Vaikne ja Ilus - minimaalne.

Eile pillasin kristallkannu maha. Klaas helkis valgetel kiviplaatidel moodustades ebasüümeetrilise kujundi. Täna hommikul tantsivad ôhus helikillud. Viiul lôhestab ajavoolu kaheks. Poognatômbed hakivad hetki millest kangastub muusika. Hapralt, ettevaatlikult tungib see kôigesse. Vihmapiisad aknaklaasil kannavad pôhiteemat. Valgus saab vaikuseks, mida murravad aegsad klaverilöögid. Rütm loitsub teadvuse ja varsti vajuvad toa kontuurid ühtseks kôiksuseks.

...


Ei, ei ole Kultuurihälli paipoiss Bach vôi Mozart

hoopis Avo Pärt "Fratres"

nutt

Külm, niiske pisaramärg käsi
püüab ôhust mineviku jälgi
igatsus riivab käeselga
kaotusvalu peopesa

Miks rôôm eemale hoiab?

Vihmavarjuga kass

02.04.2008

Pühapäeval lugesin ühe ropsuga läbi Hesse "Siddharta" ja môtted vajusid tâis kôiksust ja usku armastuse vôimalikkusesse. Dostojevskilik kibedus segunes Päkese, lapse naeru, ôite, aiakujukeste, kandiliste aknaruutude, kohustusliku naeratuse ja kevade lôhnaga. Väljast paistab siinne elu nii idülliline. Väikesed majapidamised üksteise kôrval reas ja naeratavad inimesed nende sees. Vahel, jalutades Philippiga liilialôhnas ja päikesepaistes, tekib tunne, et mind isegi ei üllataks, kui nurga tagant jalutaks välja vihmavarjuga kass, vonksutaks kaks korda saba ja jookseks edasi - muidugi on neil siin kassid, kes käivad vihmavarjudega väljas. Vett kartvale isendile on see ju nii loomulik eriti, kui päike vaheldub vihmaga 5-e minutilise kiirusega.

Siin on nii kuratlikult rahulik. Môistagi komistan aeg ajalt Stephani ja Anne-Chatherini tülidesse ja vahel unustangi ennast nendesse, aga pärast raputavaid draamahetki on rahu kiire saabuma - olen ju vôôras. Kôik siin on minule tundmatu ega saa kuidagi kaua südames valuleda. Nônda kipun tegema probleeme neist väikestest pisiasjadest, mis on minu ja mis natukenegi tuletavad mulle meelde, et olen ilma peal ikka kohustustega ja järelikult ka kellelegi vajalik. Nii tihti naeran, pärast telefonikônesid Mikuga enese üle. Oh issand! Mis ajast on saanud kommunaalidest ja üürilepingust elu? Ônneks seda aega ei ole ega tule ka. Lihtsalt see kuidas minutid ja tunnid voolavad saadetuna lapse naerust, nutust, raamatutest, jalutuskäikudest, maitsvast toidust, unest, seltskonnamängudest on mône koha pealt mu aju hakanud küpsetama.

Frankfurdi lennujaamas jättis Tarmo saateks mulle môtte, et siia tulek, olek ja lôpuks kojuminek seletab mulle nii môndagi. Kindlasti on see ka nii, aga mil viisil ja kuidas seda ma veel ei tea. Vôibolla aiman, tunnen, aga sônastada vôi edasi anda ei saa. Sama lugu on selle koha maastiku, ôhu, meeleoluga. Eile ärkasin enne seitset ja see, mida aknast nägin oli seletamatult ilus. Haarasin fotoaparaadi järele, aga kui palju kordi ma ka perspektiivi, nurka vôi reziimi ei vahetanud, ei ônnestunud mul seda jäädvustada.

Hekel mängib playlistis Radiohead ja programm jaotab korraliku koolipoisi kombel kôik sisestatud plaadid kategooriatesse. Näiteks kôikide Opethi albumite järel on sulgudes metal, Red hot Chili Peppersi taga rock vôi siis alternative rock. Radiohead on aga nii armsalt segane tegelane, et

Amnesiac-Rock

Hail to the thief-Indie

I might be wrong-various

Kid A-pop

Nii mônigi neist tähendustest, antud kontekstis, pani mind muigama. Üldistused peakski massiliselt välja naerdama ja tagasi koopasse saadetama. Ma olen nii väsinud olemast eestlane. Ära märgitud kuuluvusega, meie maal on hundid ja lumi. Wow, vähemalt keskmne eurooplane ei pea Eestit vôileivaks. Sellegi poolest tahaksin ma olla korraga rokk, indi, kogumik, ja pop. Asjata loodan, olen ja jään eestlaseks punaste saabaste ja valge barretiga, vähemalt on minus huntide ja lume vôrra eksootikatki.

Ah-haa, homme läheme Pariisi. Mulle tundub, et kogu see suurejoonelisus antud väljasôidu ümber on pôhjustatud eelmiste plaanide nii traagilise kokkuvajumise tôttu. Igatahes Tänapäeva kehtiva kunsti, kirjanduse ja moe emaüsa saan ma homme nägema! No vähemalt me tahaks seda kôike nii nâha, aga külastasin täna Ikeat ja taipasin, et Pariisi maksab mul minna otsima ajaloohôngu, romantikat ja hingeldavat arhidektuuri, sest praegune kunst ja kirjandus siputab märjal rannaliival ja otsib teed tagasi ookeanisse ning mood keskmisele eurooplasele sünnib küll taevasinise Ikea kaubamärgi alt. Kiirelt, mugavalt ja odavalt saab sealt kôike. Eestis Paide ridaelamus elav, tavalisest jôukam linnakodanik läheks ilmselt avanevatest vôimalustest oma koduke maapealseks paradiisiks muuta hulluks ning veedaks veel nädalagi erutuses. Laste pärast ei pea muretsema kohe sissepääsu kôrval saab nad loovutada läbipaistvasse kasti pallidemerega, kus lapselt vôetakse ühiskonnale nii ebavajalik identiteet ja isikupära asendatakse numbriga.

Vabandan, unustasin end jälle sônade vahtu ja Miku sônutsi Ületootesse. Tahtsin öelda vaid, et Ikea on Rootsi kaubamärk, mis esialgu oli hiiglaslik kaubanduskeskus kôikvôimalike kodutarvetele – küünlajalgadest köögimööblini jne. Soodne hind on teinud Ikeast turuliidri ja nii vallutab ta üha uusi ja uusi piirkondi ja valdkondi hôlmates enese alla pea terve Euroopa ja toodab nüüd peale majapidamiskaupade ja mööbli veel riideid ning sööki. Ühesônaga Ikea logoga träni leidub kôikides nendes punaste katustega majades, mida silm seletada suudab.

Tabav tâhelepanek : Parasjagu mängib Radiohead « How to disappear completely » Täpsemalt rida …. Im not here.

Täiesti unustusse hôlma vajunud igand kunagisest igapäevast, reake luterlikust koraalist : ôhtu jôuab jälle….

Argipäev.

Lugesin eilse sissekande algust ja môtlesin, et pagana Dostojevski küll. Neelab oma 507 leheküljega inimese päris alla. Môistagi on môtet rääkida teemal Philippile ei maitse enam banaanid ja käisin täna kontserdil.
Tegelikult juhtus täna hästi palju, juhtus minu sees. Ma vist juba armastan seda maad. Laupäevases meeleolus haarasin AC(Anne-Chaterine)-ilt lapse ja läksin tavapärasele jalutuskäigule. Tavatum oli see, et jätsin koju kôik kurvapoolsed ja halvustavad môtted ja vôtsin kaasa "Siddharta" raamatukaanel valges trükitud teksti: "Ta vaatas ringi, nagu näeks ta maailma esimest korda. Ilus oli maailm, kirev oli maailm...."

Ehk peitubki tôelisus nähtavas ja pinna alla polegi môtet tuhnida. Elu on silme all.

Philippe lalises kärus ja Hesse helises minus. Kevad on siin Täies hiilgusees ja nartsissid annavad teed vôililledele ja orhide eôisi kandvatele puudele. Tuul viskas tânavatele laiali värsket kevadôhku ja päike puistas inimestele rôômu. Ja teate, kuidas ma armusin nendesse nurgelistesse majadesse ja lapselikesse lillekorvidese ja kujukestesse, kitsastesse käänulistesse tänavatesse, suurtesse ninadesse, väikestesse pôllulappidesse, viinamarjaaedadesse, maasikaväljadesse .
Philippe vist jagas mu meeleolu, sest pärast uinakut haaras ta kätega kôvasti, kôvasti ümber mu kaela ja jagas vaheldumisi kallisid ja ohkeid. Sellistel puhkudel unustan ma täiesti ära, et pere on ju kodus ja mina ei pea. lapsega mängima Pärast Philippi ohjeldamatut hellushoogu üritasime selgeks saada, kuidas panna auguga ringi varda otsa, aga ilmselgelt on Philippi prioriteet käimine ja kôik muud imeasjad on täiesti tühised. Ehk homme saame selle triki siiski selgeks.
Vahepeal paraku vihastasin ka. Ôiendasin Tele2 klienditeenindusnumbril kellegi Kätliniga, aga kône lôpuks vaibus seegi tusk ja lohutasin Kätlinit, et ega tema ju milleski süüdi pole. Kône lôpetasime sôpradena, kes môistsid teineteise valu.
Pärast ebameeldivaid arveid ja muid sekeldusi ning vääritimôistmisi internetis otsustasin uurida imelaps küberruumi rôôme. Komistasin aadressile www.kriteerium.ee ja unustasin end videvikuni lugema. Veel enne Päikese kadumist ajasin rasked kondid kôhu alt välja ja läksin jooksma. Jooksmine on kahtlemata selle maa môjutus, sest hommikul välja minnes jookseb igal tänavanurgal neli inimest eri suunas. Arvestades sellega, et enamus nendest juustudest sisaldab 40% puhast piimrasva, siis ei saa seda neile imeks panna.
Mina jooksen, sest see on kuratlikult lôbus ja leevendab mu kodutu kompleksi. Olen hiljuti omistanud endale selleteemalise lisatraagika. Nimelt seoses EELK Järva-Madise koguduse pastoraadist välja kolimisega kadus mu elust kodu füüsilises vôi siis materiaalses tähenduses. Koos lôpparvega Tallinna ülikoolis ja Laseringis jäin kodutuks kuuluvustundes. Pagana pihta, oleks mul siis vähemalt partnerkaartki. Nüüd veeretan päevi vôôral maal vôôras kodus ega saa end siin kaootiliste ülesannete virvarris millegi kindla nimetajaga siduda. Olen Philippi sôber, aga neid on ju tal ka ainult üks. Nüüd kuulun aga suurde tervisesportlaste perre. Seega on kompleksil ajutine leevendus leitud. Ja pärast kerget sörki mäest üles ja alla leidsin ennast istumas igas môôtmes viltuses kirikus kuulamas, kuidas Eleanore laulab ja musitseerib klavessiinil. Minu meeleliste naudingute piir avardus -tänane aare on Couperin.
Kontserdile järgnes lademetes joviaalseid suhtlusi, millest ühes pidin deklameerima Tammsaart. Muigan, murdsin Eesti kultuuri Prantsusmaa rüppe.

Ja selline oli minu laupäev ja ma luban, täie tôsidusega kinnitan, et homne ja ülehomne tulevad teistsugused, sest siin sööstavad sündmused sülle. Täna sain näiteks teada, et sôidame AC-iniga Shveitsi kontsertuurile ja järgmine nädal ehk Pariisi. Seda linna ei julge ma vist kunagi kindla sônaga lubada, sest senini on sinna minekus ainult probleemid ja hâdad mind saatnud.



Selline ongi argipäev.

môttemôlgutus

Ma ju ise ka ei tea, miks ma ei kirjuta. Vahel avan Wordi dokumendi ja vahin valget ekraani, aga siis hakkab kuidagi paha ja Käed sügelevad ja loobun sellest sootuks. Pea pole tühi, aga puudub nagu ôigus vôi lausa julgus kôigest kirjutada. Heietada teemal täna hommikul oli 19 kraadi sooja ja Philipp ei söönud esimest korda banaani lôpuni pole vast môtet. Kuidas erilisemalt ma ikka siin elada saaksingi. Tavaline, lausa rahulik elurütm vaheldub hullumaja intensiivravi osakonna kliimaga. Tulin siia, et panna proovile oma suutlikuse viimast piiri ja olen situatsiooniga päris rahul. Peab tunnistama, et vahepeal jôudsin päris ise enda äärele, aga selles perekonnas on see vast üsna loomulik.

Pean vist lähemalt seletama: ammu enam ei leia ma pinget mingisugustes füüsilistes vôi igapävaelulistes küsimustes. Kui homme peaksin hakkama kirjastuse sekretäriks, üliôpilaseks, aednikuks, assistendiks, juuksuriks vmi, siis pärast üsna pingevabat ôppeperioodi ei näeks ma selles kôiges midagi ületamatut. Tähendab, saada näiteks plaadipoekese juhatajaks on minu puhul pigem aja ja mitte suutlikuse küsimus.

Pärast matuseid ja sellega seostunud tüütuid protsesse nii tabuks keeratud teema ümber, nagu surm ja lein, ja pärast kôige jubedamaid kohtumisi inimestega, kes kogemata, lausa ehmatuse ajel paljastasid oma monsterlikke nägusid, on minu päevaprogrammi töusnud ainult üks teema, mis mind tôeliselt paelub, mis pakub naudingut ja lapsekingades môttemängu. Ja paraku valdkond, milles olen Täiesti saamatu. See on inimene, seltskond, suhted, distants, intiimsus.

See ongi see, mille ääri ma siin kuldse päikese maal koban. Ja selles pôleb mu pere lausa tulikuuma leegiga, sest paraku olen siin nende elu kôige raskemal perioodil. Nemad vaatasid mulle minu saabudes pikalt silma ja ütlesid: « Sul peab olema palju julgust, et praegu siia tulla. ». Ja mina môtlen praegu, et sama palju peab olema julgust neil, et vôtta nii hapral perioodil siia keegi vôôras idaeorooplane.

See on kôik nii keeruline, kas teate. Kust algab näiteks pühadeks kokku kutsutud seltskonnas mäng ja kus lôppeb siirus. Ma ei usu, et siirust polegi. Kusagile sinna väikekodanliku vahu sisse on kootud ka ausad emotsioonid ja siirad môtted, aga väga raske on neil vahet teha, liiatigi kui keel, stiil, elamiskombed, maneer ja lausa kontekstki on puha tundmatu. Lôpetasin eile Distojevski "Idioodi" ja ehk pôen sündroomi, mida kannatatakse näiteks pärast "Haiguste ABC" lugemist. Ühthäkki on sul depressioon, reuma, skisofreenia, krooniline köha, limaskesta vaegused jne… Tahan seda öelda, et mina tunnen siin end idioodina. Täpsemalt Dostojevski sônastatud idioodina ehk siis ausa, siira, vahetu, kohati lausa suuremeelse inimesena. Paraku vanal juudimüüdil balanseerival, lagunevas Euroopas käibel olev seltskondlik etikett, argipäevane intriig ja eelnevate pölvkondade kompleksipagas peedistab igal juhul ja vôimalusel eelnevalt loetletud omadused. Ja siiski! Armastab neid sügavalt, ikka hoitakse läheduses mônda süütut neiut vöi sileda löuaga noorukut puhates nende heausklikel môtetel, aga viimaks rikutakse needki.

Hakka vôi uskuma Masingu vöi Saagi usutlusi teemal, et soomeugrilased on lähemal metsahaldjatele ja ümaramamôttelisemad, armsamad kui indoeurooplased. Samas arvan, et kuna meie esivanemad nühkisid ôukonnaintriigide ajal muldpôrandaid ja on harrastanud väikekodanlikku viisakusvestlust ja irooniat ainult poolteist sajandit, siis tegu on pigem vähese praktika, kui haldjahingega. *

Ja kurat küll, oleksin ma siis vâhemalt naiivnegi…

PS : Tänud oma armsale Patusele Luterlasele, kes nii palju oma siinolekuga uusi uksi avas.

Prantsusmaale

Tulin siia, et suureks kasvada. Kohalejôudes taipasin, et olen vana.

Reis

Katkeid*

Tallinn - meetripikkust poisip6nni kahtlustati terrorismis ja konfiskeeriti konnakujulised käärid. Laps ise jäi olukorra l6puni segadusse

tax free shop - 30% allahindlus meestesärkidele, naistele mitte midagi. Seal samas otsis veepudelit Tarmo Soomere, kes esiti minu olemasolust ehmatas, siis rõõmustas. Mina rõõmustasin rohkem, sest Tarmo teadis täpselt, kuhu minema peab ka Frankfurdis.

Lennuk - seltsiliseks pakuti mulle istekohale 12 d Diorist, Dolcev& Gabanast, Pradast, vesinikust, puudrist ja pärlmutrist tehtud graatsia, kelle lugemisvara kaanepealt veerisin välja slaavitähtede kombinatsiooni; mille otsene tähendus peaks olema nii: miljonäri edu saladused. Neid on nii palju, et mahuvad vaevu 15-le leheküljele ära. Teda ise oli rohkem, sest tema ridiküli jätkus mu kõrvalistmele ja istme allagi. Ebamugavustunne säilis lennu l6puni.
Alguses hakkas mul hirm, siis igav.

Frankfurt - Tarmo lendas edasi Aafrikasse ja mina jäin äksi. Graatsia virvendas ikka veel nii enesekindlal ja üleoleval sammul mu ees ja mul hakkas jälle hirm.
Rongijaama juhatasid laest alla rippuvad roheliselt säravad viidad: train station

Rongijaam-Piletile ei viidanud midagi, ega ka sellele, kuidas pääseda perroonile 3. Lõpuks lahenes kõik. Piletimasin ei pidanudki mulle piletit tegema, vaid hoopis tädi üleval kontoris, perroonile 3 pääses sellest liikuvtrepist, mis oli remondis. Kasutasin teist teed.

Rongis - K6igepealt j2in isesulguva ukse vahele. Ida-Euroopas pole lihtsalt selliseid rongiuksi, mis avanevad v2ikese kollase nupu vajutamise peale. Leidsin end vagunist, mille k6ige viimane istekoht kandis nr 107. Minu piletikontsu ehtis nr 509. Taipasin, et parem jään vagunite vahelisse tsill out tsooni, kui hakkan oma 19 kg kaaluvat punast pambukest läbi ülerahvastatud rongi tarima. Kaks vanadusele lähenevat pilusilma olid mu kohalolekust vaimustuses. L6puks loovutasid nad mulle oma istekoha. Alguses olin vaimustuses, siis taipasin, et nad väljuvad järgmises peatuses.

Saarbrückeni rongijaam- Külm, aga loogiline. Takso asukoht oli märgitud kollase kirjaga.

Taksos- Taksojuht oli mussulmann, kes ei k6nelnud ei ühte ega ka teist keelt. Ei suutnud ta leida ka kiriku platsilt kirikut üles. Vähemalt jättis ta 20 eurosenti mulle.

Kirik - Taipasin, et olen antifeminist. Pagana karjäärinaised oma sigarite, jämedakoelise s6nakasutuse ja tugevate lihastega . Nüüd ongi nii, et vöörmunder vaatab pealt, kuidas valge bareti, kinnaste ja punaste saabastega mantlisse pakitud neiu sikutab punast kohvrit, mis vaid 2/3 kergem; kui tema ise. Ilmselt pakkus see vaatepilt talle lausa lôbusa naudingu. Matsid ja mühakad on feminismi otsene toode.
Liivakivist kôrgete gooti vôlvide all oli hea ja turvaline. Stefan oli ka kohe seal samas ukse kôrval ja nôudis, et ma ilmtingimata istuksin . (tal polnud ilmselt aimu, et mu tuharad olid selleks ajaks istumisest paistes). Jumalikud, selged ja allikvee puhtad barokkhelid kinkisid puhkuse, mida nii väga vajasin. Mind lâbis muhelus, et see olemine sobib mulle järgmiseks 5-eks kuuks ideaalselt.

Uus kodu- jôudsin siia keskööl. Esimese kahe sammuga taipasin, et olenturvalises keskkonnas - tegemist on korrast mitte nii lugupidavate sassis peadega muusikute koduga, kus elunautlemist ei takista môtetu virr-varr tolmu ja ornungi ümber.
Köögis korraldati mulle tôeline etendus teemal formage, oliivid, kuklid ja saiad, prantsuse pasteedilaadsed ollused oliividest ja basiilikast/tomatist. köögiviljadest ja kôigest muust, mis puudutab naudinguid köôgis

PS See klaviatuur ei vasta üldse Eestis kasutatavale. Alles poole bloggi peal Taipasin, kuidas täppe teha.

Siis läksin magama