Porcupine Tree
Anesthetize
A good impression of myself
Not much to conceal
I'm saying nothing
But I'm saying nothing with feel
I simply am not here
No way I should appear happy
Stop whining please
Because of who we are
We react in mock surprise
The curse off, there must be more
So don't breathe here
Don't leave your bags
I simply am not here
No way I should appear happy
Stop whining please
The dust in my soul
Makes me feel awake in my legs
My head in the clouds
And I'm zoning out
I'm watching TV
But I find it hard to stay conscious
I'm totally bored
But I can't switch off
Only apathy from the pills in me
Its all in me, all in you
Electricity from the pills in me
Its all in me, all in you
Only MTV, cult philosophy
We're lost in the mall
Shuffling through the stores like zombies
What is the point
What can money buy
My hand's on a gun
And I find the range, God, tempt me
What did you say
Think I'm passing out
***
Steven Wilson
See on kõikjal: õhus, toidus, asfaltil, valguses tules ja minu sees. See algab hommikul tõustes ja jätkub häirivates unenägudes.
Sätin kolm korda nädalas oma toas asju ümber, sest mul on ebamugav. Mul on siin ebamugav. Igal pool!
Inimene kõige oma lootusetuse ja lootustega. See liik ei meeldi mulle. Ma ei meeldi ise endale, aga seda lohutab fakt, et ma ei ole üksi, vaid mu naaber, koolikaaslane, kursuseõde on samast puust ning sellega justkui leevenduvad vead. Kannatame koos!
Narlus, valus ägised sa nagunii üksi ja kõik teised vahivad lollide nägudega pealt ja ootavad, kuni sa normaalseks hakkad. Tundsin seda eelmisel suvel külmas haigla koridoris ja näen seda koguaeg kordumas. Bussipeatuses vänderdab kodutu käpuli maas , et saaks uuesti püsti ja kümmekond ootajat ta ümber vaatavad mööda. Neil ei tule pähegi kätt anda. Ma küsin arglikult, et kas ta on purjus. Ma olen sama jälk, kui kõik need teised passijad. No mida sa küsid - anna lihtsalt käsi. Õpid ülikoolis ja oskad arutleda, aga kätt anda ei oska. Õnneks päästab Mikk inimesed ja tarib vanamehe maanteest eemale pühakoja seina äärde. Kirik seisab seal suure ja võimsana nagu värdjas keskaegsel laadaplatsil naeruks kõigile. Ligimese armastust lihtsalt ei ole - Teie misjon on olematu.
Tänavad on täis õnnetust, viha, ükskõiksust, valehäbi, argust, aga millegipärast ei meeldi meile sellest rääkida. Me vahime ikka kollaseid lehti ja kõneleme kõrgest kunstist, vaimuannetest ning majanduslangusest.
See siin ei ole hälve. Sitta sitana näha on normaalne.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Nele toob siia palju kodusema nägemuse sisse: istusime Lorenzi tulevaste korterikaaslastega tema tulevase korteri elutoas. Ja üks vend oli seal kole-kole kurb. Ja nii me siis kõik, Kathrin ja mina kuulasime teda vastutulelikult ja Kathrin üritas muudkui uusi ja uusi lahenduskäike välja käia. Ja järsku hakkab Lorenz midagi Zürichi majandusest ja poliitikast pajatama. Ja see kurb vennas ägestus ja teatas: "Mul on kuradi ükskõik sinu Zürichist, sa ei kujuta ette, kui kuradi ükskõik mul on. Mu naine jättis mu täna maha ja mul on kaks last!"
Post a Comment