Ma olen juba alguses hukka mõistetud. Dignoos - lootusetu ja ravimeetod tõestamine. Iga mu kooruv mõte on juba eos leidnud enesele ägedad vastased ja peavad ennast minu lootusetuse päästmiseks tõestama hakkama.
See juhtub koguaeg, ma olen vasara all. Kõige argipäevasemadki laused muudetakse ahistavaks raviseansiks. Kirve löögid taovad mu keha, et leida midagi, mida seal kunagi olema ei hakka. Ma olen tehtud teisest puust. Talle ei meeldi see.
Katk!
Ma tahan pidada paatosliku kaitsekõne, mis kehtestaks igaveseks mu kõikumatu platvormi. *Olen kiviklibude meres seisev pilvedeni kõrguv obeliski - Kõigutamatu ja kauge*
Aga mu kõripaelad on kinni seotud.
Ma ei taha enam üldse midagi öelda. Vaikin, jään aina vaiksemaks, päris tasa.
skip to main |
skip to sidebar
No comments:
Post a Comment