värin

Kell on pool viis hommikul. Kuulan Poolunesena Raidioheadsi ja muusika voolab minusse ümara loperdava pallina. Kõik minus loperdab alates katkisest hingest kuni vihast tudisevate käteni. Ma ei maga, sest ma ei saa. Ma ei maga justkui karistuseks, sest ma ei oska hinnata pralletamise hüvesid. Ma olen lausa nõme, et kõrvaldoas labasuste üle naerda ei lakerda. Ma vabandan. Mis labasused! - mõistagi viinaklaasitagune kõrgfilosoofia.

"Heida õnnelikult magama" (R.Jancic)

Ei heitnud, uinusin olles täis valusat igatsust. Ma olen juba poolteist aastat tahtnud nädalavahetuseks koju minna ja ma olen väsinud ootamast. See reaalsus siin hallide tänavakividega, lärmavate lokaalidega, jauravate inimestega, nautlevate inimestega, kapitalistlike inimestega, pürgivate inimestega ei ole minu reaalsus. Minu reaalsus algab EELK Järva-Madise pastoraadist. Selle ühiskonna suhtes nii ebaloomulikust keskkonnast. Meil polnud joogiseid jaanipäevasi või aastavahetusi. Meil polnud isegi sektsioon kappi, ma naeran. Meil polnud seal nii mõndagi muud.
Ma ei ole kunstlikult hakkanud kuivikuks, kes istub varbad kronksus pool viis hommikul kuvari ees. Selline ma olengi ja sellisena jään igavesti jänunema oma kuningriiki ja kõige valusamalt igatsema selle maa kadunud kuningannat.