Aeg

Kell on peaaegu kolm päeva ja minu kahvatuvalge tapeediga tuba soojendab kollase valgusega lambipirn. Vastasmaja akendest kumab seda sama olemisesooja, ka kaheksateistkümnest kõrgest kirikuaknast ühes, kumab kollane valgus. Ma unistan, et seal harjutataks orelit. Hall suits tõuseb kolmest korstnast, neljandast ei tule enam midagi - siiber pandi kinni.
Rääkisin eile lugusid, mis kunagi juhtunud on. Erinevatest noormeestest ja neidudest. Filmist minus ja filmist minu ümber. Täna tunnen sellest kõigest puudust. Ma tahan seista jälle märgade jalgadega Karu tänava kõnniteel ja sekundi murdosaga selgeks teha, et tahan taksos ära sõitvat meest endale. Ma tahan juua ära liitri kallist šhampust ja kihutada dändiga Peipsi äärde päikese tõusu vaatama. Tahan unustada saadetud sõnumeid ja nende meeldivaid tagajärgi vanalinna äärekividel siidriklaasiga lahustada. Ma tahan heita kingad jalast ja pühitseda Helina uuesti Jaani kiriku ukse all nunnaks. Ma tahan muretult armuda lohaka rohelise kuuega noormehesse Pikal tänaval ja kutsuda ta kinno, kuhu me kunagi ei jõuaks. Ma ootan, et keegi hüüaks tänaval mu nime ja annaks kohmetult ühe suudluse.
Ma tahan kohtuda südametega, mida ma mitte kunagi enam unustada ei saa.

See pole igatsus, vaid puhas armastus!

Ma lähen õue.