Lahkumisärevus röövib päevalt tema tavapärase veetluse. Olen kurb, aga see ongi asjade püsimatuse traagika.
Ei taha minna ega jääda. Keha käitub kummaliselt - vôibolla on asi liiga kanges kohvis.
Minu elus on ônne.
skip to main |
skip to sidebar
2 comments:
Mul on olnud üks lahkumine, mida mäletan. See oli 3. juuli eelmine aasta.
Mul õnnestus püsida tihedalt hetkes, selles, mis kestab. Ma ei oodanud ära minekut, ega kiirustanud. Samas ma teadsin, et aeg on loetud (lennuni on määratud aeg).
See oli minu jaoks väga mõnus aeg, sest iga tegevus mida tegin, tegin täie tähelepanuga. Iga kõnd, iga samm, iga hingetõmme. Iga suhtlus oli väärtuslik. Kõik oli nii väärtuslik. Samas hoidsin end tugevalt rahusse juurdununa.
...Selle aasta lahkumise ümbrusmõtted ja ümbrusolukord oli küll hoopis teine, kuid sisimas hoidsin sama tunnet. Imelised hetked kannan endas neist viimastest hetkedest enne lennukit.
Unistan, et suudaksin iga hetke oma elus nõnda elada. Siin ja praegu. Unistan, teostan, arenen. Olen kohal.
Kallistan sind
pai
Kallistan sind, sa oled praegu siin kohal, minu juures.
Pai!
Post a Comment