Keerutasin ühte pidi kuni hing tahtis kehast välja pageda ja siis teistpidi. Tuikusin seinast seinani ja koperdasin lelude otsa. Philippe vajutas kogemata play nuppu ja Tierseni mängutoosimuusika hakkas ketrama. Ketrasin kaasa kuni kukkumiseni.
See oli hea, peaks tihemini tiirlema.
Hommikul haakis metsas mu jalakülge üks puuk, tore Tsernoboli putukas eks ole. Terve pärastlôuna môtisklesin elu isu üle. Tänamatus, kas pole? On antud ônn kôndida nii toredal planeedil nagu Maa ja mul kulub terve päev arutlemiseks, kas tahangi üldse olemas olla. Tahan küll.
Kust tuleb kôik see kibedus? Kus see on? 80 protsenti on kehas vesi järele jääb vaid 20 ühikut emotsioonideks ja köigeks muuks. ?
Mul on nii suur koduigatsus.
järelikult on mul kusagil hea.
skip to main |
skip to sidebar
No comments:
Post a Comment