Surm.

Vôibolla kuulas 12 kuud tagasi Pille Salveste roosade roosidega diivanil väga valjut 80. aastate popp hitte sônadest aru saamata ja see oli hea, sest nii sai puhata inimese igikestvast rumalusest. Vôibolla pani ta pliidi alla tuld, sest tahtis ôhtul vanni minna vôi luges ta ajast puretud köögilaua taga raamatuid, mille naiivsus lohutas teda. Pole üldse vôimatu et just täna läks ta esimest korda pärast talve jääkülma Vibu järve ujuma. Tegelikult ma ei tea, mida ta parasjagu tegi.
Ma tean, et kuu aega hiljem lamas ta Mustamäe haigla intensiivravipalatis koomas ja nädala pärast ta suri.

20. juunil surin ka mina. Suren tänagi 11 kuud hiljem ja igal päeval enne ja edasi ka. Aga see ei tee mulle haiget. Üleüldse tunnen ma väga vähe. Ainult kui ma tema surmale môtlen on mul kohe hirmus valus.