Elada

Ruum, millesse sisenesin oli vanahônguline, isegi keskaegne, aga äsja remonditud ja mugavaks tehtud. Inimesed istusid seinte ääres reas, seal olid kôik peaasjalikult naised, kui välja arvata môni mees, kes siia sinna liikus. Mina olin ka üks, kes seina ääres istus, aga millegipärast ei sobinud ma kuidagi gruppi. Neil kôigil seal oli mingi asi ajada, mingi soov jagada, môni hirm juurelda, heitlus vôta ja mis kôige tähtsam – unistus täide viia. Peale selle ei sobinud ma justkui konteksti, ei, pigem ei suutnud ma nende konteksti kirglikult suhtuda.

Mis mind, aga hirmsamast hirmsamaks tegi, oli tôsiasi, et erinevalt kôikidest teistest seal puudus minul igasugune emotsioon.

Ma läksin nii kadedaks!

Mitte ônnestumiste ega ka läbikukkumiste pärast, vaid vôime midagi tunda tegi mind ahneks.

Pärast loopisin ühe tobeda veinipudeli kiviseinapidi kildudeks ja midagi hakkas vônkuma – lâbi valusa pisara ja halvava krambi ägises hääl: „Tahan Elada!“

Keegi neist kolmest ei märganud, see oli hea, sest kontekst oli puhta vale.