môttemôlgutus

Ma ju ise ka ei tea, miks ma ei kirjuta. Vahel avan Wordi dokumendi ja vahin valget ekraani, aga siis hakkab kuidagi paha ja Käed sügelevad ja loobun sellest sootuks. Pea pole tühi, aga puudub nagu ôigus vôi lausa julgus kôigest kirjutada. Heietada teemal täna hommikul oli 19 kraadi sooja ja Philipp ei söönud esimest korda banaani lôpuni pole vast môtet. Kuidas erilisemalt ma ikka siin elada saaksingi. Tavaline, lausa rahulik elurütm vaheldub hullumaja intensiivravi osakonna kliimaga. Tulin siia, et panna proovile oma suutlikuse viimast piiri ja olen situatsiooniga päris rahul. Peab tunnistama, et vahepeal jôudsin päris ise enda äärele, aga selles perekonnas on see vast üsna loomulik.

Pean vist lähemalt seletama: ammu enam ei leia ma pinget mingisugustes füüsilistes vôi igapävaelulistes küsimustes. Kui homme peaksin hakkama kirjastuse sekretäriks, üliôpilaseks, aednikuks, assistendiks, juuksuriks vmi, siis pärast üsna pingevabat ôppeperioodi ei näeks ma selles kôiges midagi ületamatut. Tähendab, saada näiteks plaadipoekese juhatajaks on minu puhul pigem aja ja mitte suutlikuse küsimus.

Pärast matuseid ja sellega seostunud tüütuid protsesse nii tabuks keeratud teema ümber, nagu surm ja lein, ja pärast kôige jubedamaid kohtumisi inimestega, kes kogemata, lausa ehmatuse ajel paljastasid oma monsterlikke nägusid, on minu päevaprogrammi töusnud ainult üks teema, mis mind tôeliselt paelub, mis pakub naudingut ja lapsekingades môttemängu. Ja paraku valdkond, milles olen Täiesti saamatu. See on inimene, seltskond, suhted, distants, intiimsus.

See ongi see, mille ääri ma siin kuldse päikese maal koban. Ja selles pôleb mu pere lausa tulikuuma leegiga, sest paraku olen siin nende elu kôige raskemal perioodil. Nemad vaatasid mulle minu saabudes pikalt silma ja ütlesid: « Sul peab olema palju julgust, et praegu siia tulla. ». Ja mina môtlen praegu, et sama palju peab olema julgust neil, et vôtta nii hapral perioodil siia keegi vôôras idaeorooplane.

See on kôik nii keeruline, kas teate. Kust algab näiteks pühadeks kokku kutsutud seltskonnas mäng ja kus lôppeb siirus. Ma ei usu, et siirust polegi. Kusagile sinna väikekodanliku vahu sisse on kootud ka ausad emotsioonid ja siirad môtted, aga väga raske on neil vahet teha, liiatigi kui keel, stiil, elamiskombed, maneer ja lausa kontekstki on puha tundmatu. Lôpetasin eile Distojevski "Idioodi" ja ehk pôen sündroomi, mida kannatatakse näiteks pärast "Haiguste ABC" lugemist. Ühthäkki on sul depressioon, reuma, skisofreenia, krooniline köha, limaskesta vaegused jne… Tahan seda öelda, et mina tunnen siin end idioodina. Täpsemalt Dostojevski sônastatud idioodina ehk siis ausa, siira, vahetu, kohati lausa suuremeelse inimesena. Paraku vanal juudimüüdil balanseerival, lagunevas Euroopas käibel olev seltskondlik etikett, argipäevane intriig ja eelnevate pölvkondade kompleksipagas peedistab igal juhul ja vôimalusel eelnevalt loetletud omadused. Ja siiski! Armastab neid sügavalt, ikka hoitakse läheduses mônda süütut neiut vöi sileda löuaga noorukut puhates nende heausklikel môtetel, aga viimaks rikutakse needki.

Hakka vôi uskuma Masingu vöi Saagi usutlusi teemal, et soomeugrilased on lähemal metsahaldjatele ja ümaramamôttelisemad, armsamad kui indoeurooplased. Samas arvan, et kuna meie esivanemad nühkisid ôukonnaintriigide ajal muldpôrandaid ja on harrastanud väikekodanlikku viisakusvestlust ja irooniat ainult poolteist sajandit, siis tegu on pigem vähese praktika, kui haldjahingega. *

Ja kurat küll, oleksin ma siis vâhemalt naiivnegi…

PS : Tänud oma armsale Patusele Luterlasele, kes nii palju oma siinolekuga uusi uksi avas.