Armastada ja olla armastatud

Helina arvas, et ükski naine ei mõtle surivoodil, et oleks pidanud ikka kauem kontoris olema. Kahetsetakse ikka aega, mis jäi veetmata lapse või perekonnaga. Mina arvan, et on hulk naisi ja mehi, kes surivoodil mõtlevad, et oleks pidanud rohkem lugema, kirjutama uurima ja looma.

Armastada ja olla armastatud on üks ideaal, mida elus sihtida ja see on kaunis. Samas on sellele ka kauneid alternatiive. Kui keegi on otsustanud olla mölakas sihtides kõrgemat eesmärki, mis ei sisalda armastavaid suhteid ega hällis lalisevat last, siis tuleb ka seda ilutulestikuga tähistada.

Mina tähistangi. Valan klaasi täis kallist jooki ja mõtlen kõigi nende peale, kelle pihta traditsioon uriseb. Joon ja tantsin köiel, mis lahutab traditsiooni alternatiivist.

Eks näeb, kuhu kukun. See ongi elu.

Kirest aetud

Peaasi, et ei jääks iseendaga paigale, et jätkuks, keda kuulata, mida vaadata või millest osa võtta, et ei kuulaks lesbilise alatooniga lembelaule. Et ei annaks endale võimalust tunda seda, mis tahab tundmist.

Täna käisin suures põgenemishoos Gen klubis mingisugust asjaarmastajate kontsertetendust vaatamas. Muusikalise poole pealt pole midagi ette heita, aga jah... Lõputud kordused juba ammu läbi järatud teemadel väsitavad. On igav! Kaua sa libised Kafka, Bradbury või feminismi või keskpärase visuaalse naudingu peal. Oleks siis vähemalt originaalnegi.

Võime ju lõputult hägustada piiri kunsti ja jama vahel ja midagi saavutadagi, aga lõppude lõpuks hindab olukorra ära see, kas tekitas mingisugusegi võnke.

Ei tekkinud ühtainsamatki.

Aga kõrvitsasupp oli küll kosutav.

Sügis 2010

On hea, et mitte keegi ei saa piirata seda, mis toimub inimeses sügaval sees. Veel parem, et mitte keegi ei saa seda ka kunagi nägema.

Inetu

Sa ei suruks ju teisele nimesele kruvikeerajat silma. Ei suruks, sest see oleks ääretult inetu tegu. Siiski oled lõputult järjekindel inimeste selekteerimises.

Ja kurat, et huumorisoon on teine ja maailm viltu. Kurat, et iPodi sisu on jama ja reaalset filmi polegi vist kunagi näinud. Kurat kõigega.


Sa ei ole teise inimese vastu selle pärast jäme, sest see oleks ääretult inetu teguu

Karneval

Ilus on inimhääl ja tema keha, vahetu rõõm ja tühipaljas lora. Ometi triigime laulud läbi helipultide sirgeks ja steriilseks. Sama sirgeks ja steriileks silume inimese keha. Pärast viskame veel vaka jagu pulbrit ja pastat peale. Vahetu rõõmu peidame nelja seina vahle kindlalt ära, et võõrad osa ei saaks ja vabastava lora asemel püüame pingsalt igas vestluses selja sirgena hoida.

Määrime inimestele pähe psudoprobleemid nende keha ja karvade pärast. Pakume nendele probleemidele kättesaamatute hindadega iluteenuseid. Ülendame selle väikese kildkonna, kellele kõik see iluelu kättesaadav on, jumalate positsioonile. Lõpuks tunneme ennast pisikeste ja väätitena ja mäkerdame hommikul minnes oma ilu kättesaadavate vahenditega sõjamaalingutesse ja mundritesse. Oleme viimse piirini narrid.


Ma seisan varbad ristikheinas linases põlvedeni särgis vihmavees. Ja ma ei taha panna selga pesu, ei taha sõrmedesse ehteid ja kõrvadesse ripatseid. Ei taha pikemaid ripsmeid ega siledamat puusajoont. Eelkõige ei taha ma minna tagasi sinna tobedasse maailma, kus keegi loll on kunagi öelnud, et tuleb päevast päeva välja näha nagu karnevali tola.


Ja ma ikka lähen ja ehin.....

Rõõm tegemisest

Kui sa oled midagi teinud, siis keegi ei märka seda. Kui miski tegemata on, siis kõik näägutavad. Kui sa siis osutad, et tegid seda ja teist ja kolmandat, vastatakse sulle tuimalt aaa.

Aeg minu sees

Ma koban tema kohalolu enda sammudes. Minu oma käed ja mõtted sulavad ühel hetkel tema omaks. Mu juukse värv ja silmavaade ehmatab mind peeglis, sest vahel vaatab selles vastu keegi kauge ja tuttav.

Ja ma olen siin samas ja teen seda sama, mida tema aastaid tagasi. Aeg on teine. Tammsaarest on saanud Vargamägi ja mõisast pastoraat. Ainult inimlaps on kuhugi kinni jäänud. Tema nopib ikka kausist süsimusti marju ja kuulab raadiost endast targemate õpetussõnu.

Ma ei tea muud, kui oma praegust õnne. Õnne, et kuidagi viisi on ta alati mu lähedal - pisaravees ja naerukulinas.

Klaasikillud süsteemis

Ja ma lõikan veenidest klaasikilde välja ja surun neid tagasi südamesse. Ära kõndida ei saa ja pole vajagi. Minu tondid on minuga tänaval ja unedes. Nad haavavad, isegi kui nende silmis on pilk, mis kutsub suudlema.

Maagia

See oli maagiline hetk, kui maarjaliblikas valis magamiseks minu akna. Tuul oli jäänud tasaseks ja viimased punased päikesekiired paitasid päevasoojasid majaseinu. Teiselpool akent lükkas Vilu ükshaaval Liina sõrmuseid laualt põrandale. Liina oli nii väsinud, et ei pahandanudki. Varsti tal polnud enam vajagi, sest Vilu märkas sääske. Pisikese kassi silmad läksid suureks ja kõrvad kikki ja selg sirgu. Sipleva saba ja nõutu peaga on Vilu istunud maarjasääske vaadates juba tunni. Ja ta tahab oma nina sulatada läbi klaasi, tahab vajutada käppad punasesse valgusesse, aga ei saa.
Peab ootama, kuini päike päris loojub ja sääsk pimedaga ühte sulab.

Maagiline hetk oli, kui Liina ja Nele libisesid pühapäeva varahommikul ümmargusel lodjal üle veega täidetud luha. Ja meie all sulistasid kalad ja meie kohal tiirutas merikotkas. Meie kehad vandusid külmale alla, aga lambanahad ja villased kamsid tulid appi. See oli tõepoolest maagiline.

You got the love!

Vaatasin, kuidas Kassitoome augu põhjast riisuti talvel alla kelgutatud prahti ja sügisesi lehti. Kaks päeva tagasi loksus seal veel vesi. Habemesse kasvanud kodutu kratsis augu serval kukalt ja mõtles ilmselt sama. Mul ei olnud häbi talle otsa vaadata. Polnud häbi, et olin naeruväärselt hästi riietanud ja, et olin just šokolaadi söönud. Ei olnud häbi, sest temal olid seljas haisvad riided ja et tal pole kodu, kus magada või vannis käia. Mul polnud meie pärast häbi. Ma sügasin koos temaga kukalt ja tundsin meid võrdsetena. Muutuste ees oleme võrdsed.

"Sooner or later in life, the things you love you loose
But you got the love": Florence and the Machine

Loobumine

Ülikool, haridus neelab ükshaaval kõik, millesse olen kunagi kirega suhtunud. Ta on minult võtnud juba esoteerika lembuse, vampiiriarmastuse ja surma erilisuse. Praegu ripub veel juuksekarva otsas ekstravagantsuse taotlus.

Ta on nagu raudhunt keldris, mis väsimatult ratsionaliseerib elu.

Jääge koju, ärge tulge Tartu
Jääge oma armastuste
ja kirgedega
kaksi
koju.

Inimene

Kui mõõta inimesi gruppidena, vaadata neid massina - on jälk. Läbi immitseb ahnus, valehäbi, teesklus ja seks. Kõnelema hakkavad Postimees.ee, Weekend.ee, Publik.ee või Elu24. Hakkab piinlik ja kahju.

Kui jätta üldse mõõtmata ja kuulata nende lugusid - on imeline. Läbi immitseb lootus, usk, ausus ja valu. Kõnelema hakkab jumal inimese sees. Hakkab soe ja hea.

Elulood

Tsiteerin:
"Küllap see tuleb inimloomuse ehitusest, et ei saa kestvalt läbi elada olnud ahastust ja joovastust ning normaalseks jääda"


PS: Täna olen kindel, et etnoloogid on selle ühiskonna kõige ülbem osa.

Tuli

Põleta lilli seni, kuni sul neid käes jagub sest, et iga süütuks jäänud õis karistab sind teadmatusega.

Lumest

Veeretan märjast lumest pallikesi ja pakin neid südamesse hoiule, süda on külm ja raske. Vahel, kui kuldsete pommidega kell seina peal ehmatab täistunnil unest pimedusse, sulab sooja teki all pehmete käte vahele seotuna mõni helves vähemaks.


Kannan südames lund ja kevad venib ja venib

Palun vabandust.

Mu sõber on unenäokuulaja

Pruunis vaibamustris kõige kõverama oksa varjus, tekk on ainult liivast, aga kõrbes on öö. Õnnepõrsas hambus oled vangistanud oma hinge. Sülita siis välja see iha viha ja raev ja näe. Näe und ja saa aru sekundiga, et õudusest pääsemiseks tuleb avada ainult silmad.

Varjuteater

Iga neljapäeva õhtu kell seitse algab suurepärane etendus, mis kutsub kokku vaatajad lähedalt ja kaugelt. Seda etendust vaatab mõni juba kõmnendat korda ja ikka pühib silma alt pisara ja koju jõudes armastab oma naist nii, nagu saaks maailma peagi lõpu. Ja too naine helistab hommikul oma emale ja räägib pisarsilmil armastusest, mille osaks ta saanud on.

Enne igat etendust kuivatab ka teatriomanik enesele teadmata pehme rätikuga niiske karbi põhjast pisarate mere ja sügab arusaamatusest kukalt, et kust küll see vesi tema nukumaailma trügib. Ta ei tea, et elle karbi pisike kartongist elanik, kes juba neljandat aastat edendust annab, on väsinud mängimast. Ta on väsinud tüllist, mis õõtsub pehmelt lava ümber, väsinud svammist koer Paulost ja surematutest lilledest puudest ja alati paigal seisvast päikesest. Ta on väsinud oma armastavast mehest ja hoolitsevast memmest, sest Selles ahastavalt ilusas maailmas lava peal pole midagi muutuvat ega ka midagi päris.

Päriselt on ainult tumesinine sametise vooderdisega karbike, kuhu ta pannakse puhkama pärast neljapäevast etendust. Esimesed hetked sinise sameti keskel mööduvad õnnejoovastuses emmates igat külge ja paitades tervet põskedega põhja. Siis aga saabuvad pikad tühjad ööd ja ootus saada arhiivikogusse või tuleroaks. Aga juba tuleb teatriomanik ja hakkab lavale tarima puid ja põõsaid ja ka Paulo pannakse nurka seisma. Ja väike kartongist elanik nutab nii, et hiired hakkavad põranda all kartma, aga keegi ei tule, keegi ei kuule keegi ei päästa teda tühjalt kõledalt lavalt, kus miski ei muutu ja miski pole see, mis paistab. Ja nõnda istub Kartongnaine märjas meres unistades tuleleekidest Teatrimaja keldris.

Rahvusraamatukogu

Raamatukogu aknad muutuvad pimedas peegliteks. Päris irooniline on siin tarkade raamatute vahel vaadata oma tühja peaga tõtt.

Linn

Lumesadu ei taha kuidagi lõppeda, nagu oleks Tallinnal mingi hirmus saladus, mille peaks katma. Või teab taevataat, et suur kogus lund muudab kõik lasteks - vähemalt üheks hetkekski. Pärast on tüli rohkem kui rõõmu. Tänavad on pruunist sopast umbes ja punktist A punkti B minemine ajab lihtsalt vihale. Külm on ka. Siiski, kui hetkeks ennast lahti lasta, siis on lõbustav vaadata aegluubis venivat massi.

Kaubanduskeskused on oma sooja interjööriga külmale ja plägasele tänavale tore vaheldus, aga kõik muu ajab iiveldama:
Poodides on kaltsumeres suplev libahundikari, kes kisuks võimaluse korral iga elusolendi liha luudelt. Ja mul tõuseb nutune klomp kurku - sul on seljas kõige pehmem kangas, sul on näos kõige säravam puuder ning jalas kindlaim king ja kõik, mis sa selle küllusega peale oskad hakata on lõriseda.

Masendav

Ma olen ise ka päris masendav. Kahekümne aastaga kogunenud praht ja prügi hingel pressib ikka välja siis, kui argipäev kisub pingeliseks. Ja kellele sa selle pasandad? Ikka neile, kes on sulle kahekümne aastaga läbi kobatud inimestest kõige kallimaks saanud.

Homme peaks jõuludega kõik olema - viskan teile kulda viirukit ja mürri!