Varjuteater

Iga neljapäeva õhtu kell seitse algab suurepärane etendus, mis kutsub kokku vaatajad lähedalt ja kaugelt. Seda etendust vaatab mõni juba kõmnendat korda ja ikka pühib silma alt pisara ja koju jõudes armastab oma naist nii, nagu saaks maailma peagi lõpu. Ja too naine helistab hommikul oma emale ja räägib pisarsilmil armastusest, mille osaks ta saanud on.

Enne igat etendust kuivatab ka teatriomanik enesele teadmata pehme rätikuga niiske karbi põhjast pisarate mere ja sügab arusaamatusest kukalt, et kust küll see vesi tema nukumaailma trügib. Ta ei tea, et elle karbi pisike kartongist elanik, kes juba neljandat aastat edendust annab, on väsinud mängimast. Ta on väsinud tüllist, mis õõtsub pehmelt lava ümber, väsinud svammist koer Paulost ja surematutest lilledest puudest ja alati paigal seisvast päikesest. Ta on väsinud oma armastavast mehest ja hoolitsevast memmest, sest Selles ahastavalt ilusas maailmas lava peal pole midagi muutuvat ega ka midagi päris.

Päriselt on ainult tumesinine sametise vooderdisega karbike, kuhu ta pannakse puhkama pärast neljapäevast etendust. Esimesed hetked sinise sameti keskel mööduvad õnnejoovastuses emmates igat külge ja paitades tervet põskedega põhja. Siis aga saabuvad pikad tühjad ööd ja ootus saada arhiivikogusse või tuleroaks. Aga juba tuleb teatriomanik ja hakkab lavale tarima puid ja põõsaid ja ka Paulo pannakse nurka seisma. Ja väike kartongist elanik nutab nii, et hiired hakkavad põranda all kartma, aga keegi ei tule, keegi ei kuule keegi ei päästa teda tühjalt kõledalt lavalt, kus miski ei muutu ja miski pole see, mis paistab. Ja nõnda istub Kartongnaine märjas meres unistades tuleleekidest Teatrimaja keldris.