Lumesadu ei taha kuidagi lõppeda, nagu oleks Tallinnal mingi hirmus saladus, mille peaks katma. Või teab taevataat, et suur kogus lund muudab kõik lasteks - vähemalt üheks hetkekski. Pärast on tüli rohkem kui rõõmu. Tänavad on pruunist sopast umbes ja punktist A punkti B minemine ajab lihtsalt vihale. Külm on ka. Siiski, kui hetkeks ennast lahti lasta, siis on lõbustav vaadata aegluubis venivat massi.
Kaubanduskeskused on oma sooja interjööriga külmale ja plägasele tänavale tore vaheldus, aga kõik muu ajab iiveldama:
Poodides on kaltsumeres suplev libahundikari, kes kisuks võimaluse korral iga elusolendi liha luudelt. Ja mul tõuseb nutune klomp kurku - sul on seljas kõige pehmem kangas, sul on näos kõige säravam puuder ning jalas kindlaim king ja kõik, mis sa selle küllusega peale oskad hakata on lõriseda.
Masendav
Ma olen ise ka päris masendav. Kahekümne aastaga kogunenud praht ja prügi hingel pressib ikka välja siis, kui argipäev kisub pingeliseks. Ja kellele sa selle pasandad? Ikka neile, kes on sulle kahekümne aastaga läbi kobatud inimestest kõige kallimaks saanud.
Homme peaks jõuludega kõik olema - viskan teile kulda viirukit ja mürri!
skip to main |
skip to sidebar
No comments:
Post a Comment