Maagia

See oli maagiline hetk, kui maarjaliblikas valis magamiseks minu akna. Tuul oli jäänud tasaseks ja viimased punased päikesekiired paitasid päevasoojasid majaseinu. Teiselpool akent lükkas Vilu ükshaaval Liina sõrmuseid laualt põrandale. Liina oli nii väsinud, et ei pahandanudki. Varsti tal polnud enam vajagi, sest Vilu märkas sääske. Pisikese kassi silmad läksid suureks ja kõrvad kikki ja selg sirgu. Sipleva saba ja nõutu peaga on Vilu istunud maarjasääske vaadates juba tunni. Ja ta tahab oma nina sulatada läbi klaasi, tahab vajutada käppad punasesse valgusesse, aga ei saa.
Peab ootama, kuini päike päris loojub ja sääsk pimedaga ühte sulab.

Maagiline hetk oli, kui Liina ja Nele libisesid pühapäeva varahommikul ümmargusel lodjal üle veega täidetud luha. Ja meie all sulistasid kalad ja meie kohal tiirutas merikotkas. Meie kehad vandusid külmale alla, aga lambanahad ja villased kamsid tulid appi. See oli tõepoolest maagiline.