Peaasi, et ei jääks iseendaga paigale, et jätkuks, keda kuulata, mida vaadata või millest osa võtta, et ei kuulaks lesbilise alatooniga lembelaule. Et ei annaks endale võimalust tunda seda, mis tahab tundmist.
Täna käisin suures põgenemishoos Gen klubis mingisugust asjaarmastajate kontsertetendust vaatamas. Muusikalise poole pealt pole midagi ette heita, aga jah... Lõputud kordused juba ammu läbi järatud teemadel väsitavad. On igav! Kaua sa libised Kafka, Bradbury või feminismi või keskpärase visuaalse naudingu peal. Oleks siis vähemalt originaalnegi.
Võime ju lõputult hägustada piiri kunsti ja jama vahel ja midagi saavutadagi, aga lõppude lõpuks hindab olukorra ära see, kas tekitas mingisugusegi võnke.
Ei tekkinud ühtainsamatki.
Aga kõrvitsasupp oli küll kosutav.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Loen su blogi ja kuidaski tore on. Ja natuke kade on ka, mina vist ei oska-julge(taha?) sellisel viisil kirjutada... Aga eelkõige on tore - selline soe tunne, juba mitu väga-väga ilusat mõtet olen leidnud. Sellise väikese pealiskaudse lappamise peale - aga selleks blogid ju ongi.
Moon
Mul seguneb siin väga tihti reaalsus fantaasiaga ja nii on julgem :)
Post a Comment