Oled hea?

Õhtu

Tõmban end tuule ees kössi. Soojemaks see olemist ei tee, aga kindlamaks küll. Alandatuid tavaliselt enam ei lööda. Kui tunnistan tuulele allajäämist, siis ehk lakkab tema ka puhumise. Ainult, et loodusel on inimese uhkusest ükskõik, kössitagu kasvõi terve Tallinna linn, aga tuul puhub aina edasi.
 Närin alahuult ja lükkan peas kokku sõnu ja värsse. Olen maailma viletsaim luuletaja ent usun sõnade ilusse. Chalice kummitas mind "Minu inimesed"... inspiratsioon. Kõik inimesed on hinges ilusad. Samal hetkel tormab mingi põkk sellise rutuga trammile, et üks vanainimene kaotab tasakaalu. Peaaegu tõttan appi, aga siis meenub vahejuhtum kaubamajas. Kibe mälestus vanadaamist ja tema õeluselt lükkas mu ükskõikselt edasi. Miks ma ei aidanud? Oleks piisanud ainult ühest käetoetusest, et vanainimene jälle rõõmsaks teha. Tasakaalu sai ta nagunii tagasi, aga meelerahu oli küll kadunud.
 "Miks ma ei aidanud?" vasardab mu peas.
Jimi tenor väänab mu plaadimängias minoorseid viiuleid. Ilmselt pean oma muusikavaliku üle tõsiselt järele mõtlema, sest selline õud sümfooniaorkestris ei saa muud kaasa tuua kui õudu linnatänavatele.
 
 Ja ometi oli täna suurepärane päev. Ärkasin helina peale, mida ekslikult pidasin äratuskellaks. Ei, see oli hoopis kutse lõunasöögile ja loomaaeda. Varsti istuski suur lumelõhnaline kogu minu kaltsuvaibal ja naeris mu hommiku ilusaks. Praegu tagant järgi näen vaimusilmas, kuidas Unine Liina läheb üle toa ja embab oma hommikust kingitust. ja siiski.... ta ei teinud seda.
 Ma lükkasin seda päeva nii asjatult edasi. Ma üldse ei tahtnud, et Ants mind katkisena näeks. Lihtsalt ei tahtnud head sõpra ise endaga koormata. Rumal olen, mis oskan öelda. Õnneks tuli mul kõik seal kaamlite juures meelde. Teineteise ees oleme alati alasti, ilma igasuguse valehäbi, valemurede, teeskluse või muremõteteta.
 Instituudis ootasid Kadri ja Sireli. Semestri algus, ma ei tea, kas asi oli minus või tundsid seda ka teised, aga õhus oli nagu miski pidulik. Ehk oligi see kõigest minu südame rõõmu peegeldus ent mingilgi moel ta oli ikkagi olemas.
 Rõõm! rõõm, rõõm, rõõm, rõõm, see on tagasi. Natuke kumab kuskilt ka sära. Ants anna andeks, aga sulle ma tervet tervendamis au ei anna. Terveks sain ma vist varem, aga Sina lihtsalt avasid mu silmad.
 
Tema : Liina, kas on mõtet võidelda millegi pärast, mis võibolla ehk kingib sulle õnne?"
Mina: Kui sul on roosipõld, mille punane värv uputab silmapiiri ja sa tead, et seal kusagil on üks valge õis, siis talla maha kõik lilled, et leida, mida otsid!"
Tema: "Aga ka seegi närtsib."
Mina:"Ei närtsi..."

Nüüd küsin:" Aga kui valget õit ei olegi?"




 
 
 

Reede viimases 15 min

Oeh... valikud, valikud, valikud ja veel mõni valik.

Tähendab mõistagi on armsaid valikuid. Lõpmata vahva on sumbata lumes, hoida kalli inimese käest kinni ja valida, millist tänavat pidi edasi kulgeda. Oih, kuidas ma neid otsuseid täna armastasin, sest ükskõik, kuhu me ka ei keeranud oli ikka puhas valge lumi ja rõõm teineteisest.
Hoopis vastikum oli valida, kahe kalli inimese vahel. Kas Taaviga linna või Antsuga kontserdile. Jube paha kui peab kahe nii toredavahel valima, aga siiski tegin seda
Siis tuleb veel valida oma tahtmiste vahel, sest neid on ka lõpmata palju ning alati kaldun tegema valesid otsuseid. Tähendab reeglina kaldun alati selle poole, mis tundub mõistlikum või turvalisem, see teine hulljulgem variant ... oeh teda peedistab mu üüratu hirm.
Ma tean ju hästi, et nõnda jääb kõik kaunis kaugeks, aga Kardan, kardan, kardan, kardan!!!!!!!!!! Kallid maailma klassikud, kes te olete väitnud, et armastus on kõike võitev tunne, te eksite rängalt. Hirm neelab kõik ja armastuse ühes sellega.
Oh, see pole üldse oluline, et tavatsen kontvõõrastega väljas käia, veel võõramatega tundmatusse minna, et astun foori vaatamata teele või võin silmagi pilgutamata sõita hetkeajel kolm riiki Eestist kaugemale, Et langen 4 km taevast maa poole või jääkülma vette, et raputan seltskondi täiesti mõtlematute jaburustega eesmärgil kombata nende vabameele piire, et jätan meeldamini totaalse tola mulje kui haigutan terve õhtu, et Tallan ära terve roosi aia, et leida seda üht, kes mind ei tahagi.
Saate aru, see kõik on üsna tähtsusetu ja tühine. See sureb juba järgmisel hetkel. Elavaks jääb ainult see, mis kord mõistuseks on saanud või see, mis kellelegi hinge süüvib.
Esimese poole ma ei pürgi. Olen rumal ja tean seda. Teinegi jääb mul liiga tihti võõraks, sest hirm ligimese ees sööb kõik Elava.
Nõnda elangi surevates hetkedes, tühise kustuva meelekõdi ajel.

Jah, ma tean, et ainult üks valik pööraks kõik teiseks, aga hirm on suurem kui elu.

Heh, ja nukrutsema ei pea. Lumi ise matab kõik vaikuse hauda... unustame kõik.

Tõde, ei õigust!

 Selle asemel, et õppida veedan hoopis meeldivat aega teatri seinte vahel, nii tüüpiline minust.
 
Mis on minu esialgne emotsioon... hõmm Tähandab, eestlase armastust saabki vist kõige paremini edastada A.Pärdi "Alina" ja kõuekärgatuse läbi. Vaatasin, kuidas õbluke Ramilda oma monoloogi pidas, ise mõtlesin Pärdi eluloofilmile ja kohale, kus tema kaks sõrme klaveril Alina peateemat veavad. Seejuures mõteles vanameister valjuhääli, et nagu kõnniks kaks inimest, kaks elu kõrvu, aga kumbki oma teed...

 Vaheajal kumas "Alina" edasi, mõtlesin sõprusest, kirest ja armastusest. Kaotatust ma enam ei räägi, lihtsalt ei jõua leinata. Võitu pole, on ainult õnn olla kellelegi kallis. Oh ja Ants... tähendab meil kahel tuleb vist mõelda välja sõna, mis oleks rohkem kui sõprus. Armastus? oo ei, ka see on meil ületatud. Kuhu meil nüüd edasi minna on?:) Ilmselt loomaaeda. Tead enne kukun kolm korda vanaaja eksamist läbi kui jätan loomaaia vahele.

Njah ei Lüganen ega Tammsaare jõudnud mulle nii kiirelt südamesse kui Viiul ja klaver.

Teel bussipeatusesse sundisen enda vaikima et kuulata kalli inimese hingetõmbeid. Ent vaikus murdub meil kahel kiiresti... Aune ütles, et ta on õnnelik. Ma ei saa öelda, et oleksin sellepärast enneolematult õnnelik, nõnda oleks vist õnn kangesti lihtsalt kättesaadav. Ainult, et õhk hakkas küll helisema. Rõõmus, jah see on õige sõna. Nii kaua olen ma oodanud seda hetke, mil Aune vaataks mulle pärast pikka vadinat säravatel silmadel otsa ning tunnistaks oma õnne. Fantastiline!



Hetk tagasi ma just surin
 ja praeguseks olen tuhat korda uuesti sündinud.

Ole mu sünni juures,
ja hoia taskurätt millelegi olulisemale kui leinale.

Tobe tuvi

Täna oli keskmisest halvem päev, kuid ma ei peatu sellel pikemalt. Räägin parem hommikust. Siis olin veel ees ootavast äpardumisest pimeduses.
 Igatahes kõnnin ma mööda Narva maanteed vinkadi vonkadi sammul, pleieris mängib Metroluminali Coca cola plaat. Kübara äär peidab poole vaateväljast ja kuidagi muhe mull on ümber. Seda kuini hetkeni, mil mu kübar läheb peaaegu tuulega rändama. Püüan kübara kinni ega pane seda enam pähe. Nii on linn palju valgem.
 Sampo panga juures tänaval kössitab paks hall tuvi. Peale WTC-rit on tuul kadunud ja panen kübara tagasi pähe. Oh moonid moonid, mu armastatud lilled...
 Aga tuvi ei kao mitte silme eest ära. Kössitab seal ikka edasi. Ise suurem kui mõni peenet sorti kass. Ja siis äkki on väga palju tuvisid.... mitte tänaval vaid minu peas.  Vahepeal olin jõudnud vanalinna.
 Ühtäkki on suvi, päike ja soe tuul, park on ka. Ja minul on käes kotitäis puhastamata vilja teri. Korraga ma kukkun ja terad lendavad mööda pargiteed laiali. Kohele lendab tosin tuvi kes kõik nokivad minu teri. Seepeale mina muudkui jooksen ja peletan tuvisid, aga nemad ei kao kuhugi. Hakkan lootusetult nutma.
 Lõpuks lendab viimane tuvi ära ja mina vaatan, seda mille tuvid olid endast maha jätnud. Seal seisis üks nimi. Ja hirmus paha oli olla, sest need olid kõigest aganad ja  teadagi, et aganast viljapead ei kasva...

 Njah ja tegelikult pidin terve tee kordama aastaarve

Lumehelbeid!

konspekt

Lappan oma konspektides ja muigan tasapisi, ei mitte ajalugu vaid
 hoopis minu lugu.
Lehe servades ja vahel keskel on väikesed vihjed mu argipäevast. 

Need read redutasid Sirtsu ja minu poolelijäänud kirjavahetuse järel ja Kõrgkeskaja ees.
Kalendriajas kusagil novembri alguses 



Sina oled siin ja hoiad mind
Lebab su Silmasoojus mu pääl
Sa ei tea, kuidas ma kardan sind
Ei kuule, kuidas nuuksatab meel

Vaikne nutt reedab homse päeva
Ma püüan küll leida tähemaad
Ent ikka pilved matavad taeva
Ja umbrohuvaibas on kõik teed

Huuled hääldavad võõraid Sõnu
Ja Mind teevad sulle tuttavaks
Võõrad ju need! Ei ole nad minu
Nii jäämegi aina kaugemaks


Nüüd tean, et mul oli tuline õigus

veits kurb...

võiks

 
###

Minu Linn, Sina võiksid olla suurem,
 et saaksin uppuda sinusse
 ent elan üle

Minu Õppetöö, Sind võiks olla rohkem.
Et võiksin mattuda sinusse
ent õpin selgeks

Minu Armastus, Sina võiksid olla tulisem,
et võiksin elada Sinus
ent igatsen vaid


 

__..__

Luulet ei mõista mu hing
Armastust ei taipa mu rind

Milleks olen?
et tundmata jääb see ilu...

Sind ei mõista mu meel
Valusalt salveb su keel

Armastan!
kordab aina mu suu...

Kripeldab, kraabib,
   Sikutab, sakutab
      Segab, ärritab
       Tilpneb ja tolpneb

        Igal pool
        Igal ajal

Näen unes ja kustutan konspektist!

       urrrmjäuuuuuuuuuuu

        



       Kiskja tõstab pead



 

mõistmine

Ma kuulan kolmandat.
Analüüsin ennast.
ja viimaks mõistan Sind.

Keeruline, aga lõpuks sain ka aru, mida sa mulle tookord ütlesid.

ent jonnin ikka edasi

2007.
Uus.
Algus.

Mulle anti üks niidiots, mis viiks mind unistusele lähemale. Nüüd näperdan niidiotsa ega julge midagi teha: Mis saab, kui minus ei ole seda?

Oeh, Eva kinkis mulle pagana raske otsuse.

Ilmselt siiski võtan oma julguse kokku ning võtan oma salasoovi alasti ning annan ta võõrastele otsustada. Pigem siis juba luhta läinud unistus kui kasutamata võimalus.

PS Kadri ja Sirts on parim kingitus aastal 2006.