Aeg

Kell on peaaegu kolm päeva ja minu kahvatuvalge tapeediga tuba soojendab kollase valgusega lambipirn. Vastasmaja akendest kumab seda sama olemisesooja, ka kaheksateistkümnest kõrgest kirikuaknast ühes, kumab kollane valgus. Ma unistan, et seal harjutataks orelit. Hall suits tõuseb kolmest korstnast, neljandast ei tule enam midagi - siiber pandi kinni.
Rääkisin eile lugusid, mis kunagi juhtunud on. Erinevatest noormeestest ja neidudest. Filmist minus ja filmist minu ümber. Täna tunnen sellest kõigest puudust. Ma tahan seista jälle märgade jalgadega Karu tänava kõnniteel ja sekundi murdosaga selgeks teha, et tahan taksos ära sõitvat meest endale. Ma tahan juua ära liitri kallist šhampust ja kihutada dändiga Peipsi äärde päikese tõusu vaatama. Tahan unustada saadetud sõnumeid ja nende meeldivaid tagajärgi vanalinna äärekividel siidriklaasiga lahustada. Ma tahan heita kingad jalast ja pühitseda Helina uuesti Jaani kiriku ukse all nunnaks. Ma tahan muretult armuda lohaka rohelise kuuega noormehesse Pikal tänaval ja kutsuda ta kinno, kuhu me kunagi ei jõuaks. Ma ootan, et keegi hüüaks tänaval mu nime ja annaks kohmetult ühe suudluse.
Ma tahan kohtuda südametega, mida ma mitte kunagi enam unustada ei saa.

See pole igatsus, vaid puhas armastus!

Ma lähen õue.

Ajalend

Kuulasin täna 30 aastat vana ballaadi. Sain ise selleks ballaadiks.
Prantsuse keele tunnis arvati, et olen 25. Nad panid viie aastaga mööda.

Katkised sukad

Ma ei ole tupp, kuhu saad uputada oma hädise eksistentsi. Naine saab üksi hakkama, miks oled sina mees siis kehvem. Miks ulud üksinduses nagu haisev puss?
Issand jumal, Naudi!

Inimesed on ju vahel nii koormavad.

Sünnipäev

Vanemaks ei saa, aga kallimaks iga hingetõmbega



Nagu väikene laps viskun lumehange ja ehitan uue linna. Säravvalge puhta paradiisi. Ma jään sinna!
Kui lumi ära läheb Punun mesilase kombel õienektarist koduküla sügavkollase ja magusa. Ma ei tule sealt välja.
Kui valgust puudu jääb
Õmblen päikse kombel õhukildudest taevalossi sulgkerge ja värske. Teistele ei räägi.
Kui kõrguses külm on
Tulen lepatriinuna lehehunniku alla sooja. tõmban kaasa paar unist üliõpilast.

Ma ei tule enam välja
Ma ei tule enam välja
Ma ei tule enam välja

Ma saan sinna tagasi, see on osa minust.
Ma ei ole muidu olemas.

värin

Kell on pool viis hommikul. Kuulan Poolunesena Raidioheadsi ja muusika voolab minusse ümara loperdava pallina. Kõik minus loperdab alates katkisest hingest kuni vihast tudisevate käteni. Ma ei maga, sest ma ei saa. Ma ei maga justkui karistuseks, sest ma ei oska hinnata pralletamise hüvesid. Ma olen lausa nõme, et kõrvaldoas labasuste üle naerda ei lakerda. Ma vabandan. Mis labasused! - mõistagi viinaklaasitagune kõrgfilosoofia.

"Heida õnnelikult magama" (R.Jancic)

Ei heitnud, uinusin olles täis valusat igatsust. Ma olen juba poolteist aastat tahtnud nädalavahetuseks koju minna ja ma olen väsinud ootamast. See reaalsus siin hallide tänavakividega, lärmavate lokaalidega, jauravate inimestega, nautlevate inimestega, kapitalistlike inimestega, pürgivate inimestega ei ole minu reaalsus. Minu reaalsus algab EELK Järva-Madise pastoraadist. Selle ühiskonna suhtes nii ebaloomulikust keskkonnast. Meil polnud joogiseid jaanipäevasi või aastavahetusi. Meil polnud isegi sektsioon kappi, ma naeran. Meil polnud seal nii mõndagi muud.
Ma ei ole kunstlikult hakkanud kuivikuks, kes istub varbad kronksus pool viis hommikul kuvari ees. Selline ma olengi ja sellisena jään igavesti jänunema oma kuningriiki ja kõige valusamalt igatsema selle maa kadunud kuningannat.