Laps

Keerutasin ühte pidi kuni hing tahtis kehast välja pageda ja siis teistpidi. Tuikusin seinast seinani ja koperdasin lelude otsa. Philippe vajutas kogemata play nuppu ja Tierseni mängutoosimuusika hakkas ketrama. Ketrasin kaasa kuni kukkumiseni.

See oli hea, peaks tihemini tiirlema.

Hommikul haakis metsas mu jalakülge üks puuk, tore Tsernoboli putukas eks ole. Terve pärastlôuna môtisklesin elu isu üle. Tänamatus, kas pole? On antud ônn kôndida nii toredal planeedil nagu Maa ja mul kulub terve päev arutlemiseks, kas tahangi üldse olemas olla. Tahan küll.

Kust tuleb kôik see kibedus? Kus see on? 80 protsenti on kehas vesi järele jääb vaid 20 ühikut emotsioonideks ja köigeks muuks. ?


Mul on nii suur koduigatsus.

järelikult on mul kusagil hea.

pilt

Uks teise teadvusesse

Kuumav pliit kööginurgas on kärbsel ajataju sassi ajanud ja nüüd tiirutab ta laest alla rippuva lambikupli ümber loiult ringi. On öö, miks te rumalad ei maga. Ema valab suurde alumiiniumvanni potitäie kuuma vett, mis külma veega segunedes viskab ülesse tulise aurupilve. Kärbes kukub elutult pôrandale. Lapsed on ennast ammu paljaks koorinud ja ronivad rôômsalt vanni, kuis neid hôôrutakse seebiga ja uhatakse veega. Pôrand on veepritsmeid täis.
Kähiseb kassettmakk:"Sôitsid sôitsid läbi salu, kullerkupp läeb paljajalu, kukkulind on kukkund katki...."
. Hiljem, kui kôik pestud on, poeb pesamuna emale sülle. Teine keerutab end rütmist loitsutuna mööda tuba ringi ja naerab öösärgi lendlemise taktis.

Uni tikub silma.

Kassett jutustab lugu edasi: "Oli tunne, kui astutaks lillede pääl, kaoks, midagi kallist, ega tule enam eal.


Anne Maasiku "Minekulaulud" - lapsepôlves môistatuseks jäänud möödapääsmatu valu.

Surm.

Vôibolla kuulas 12 kuud tagasi Pille Salveste roosade roosidega diivanil väga valjut 80. aastate popp hitte sônadest aru saamata ja see oli hea, sest nii sai puhata inimese igikestvast rumalusest. Vôibolla pani ta pliidi alla tuld, sest tahtis ôhtul vanni minna vôi luges ta ajast puretud köögilaua taga raamatuid, mille naiivsus lohutas teda. Pole üldse vôimatu et just täna läks ta esimest korda pärast talve jääkülma Vibu järve ujuma. Tegelikult ma ei tea, mida ta parasjagu tegi.
Ma tean, et kuu aega hiljem lamas ta Mustamäe haigla intensiivravipalatis koomas ja nädala pärast ta suri.

20. juunil surin ka mina. Suren tänagi 11 kuud hiljem ja igal päeval enne ja edasi ka. Aga see ei tee mulle haiget. Üleüldse tunnen ma väga vähe. Ainult kui ma tema surmale môtlen on mul kohe hirmus valus.

Elada

Ruum, millesse sisenesin oli vanahônguline, isegi keskaegne, aga äsja remonditud ja mugavaks tehtud. Inimesed istusid seinte ääres reas, seal olid kôik peaasjalikult naised, kui välja arvata môni mees, kes siia sinna liikus. Mina olin ka üks, kes seina ääres istus, aga millegipärast ei sobinud ma kuidagi gruppi. Neil kôigil seal oli mingi asi ajada, mingi soov jagada, môni hirm juurelda, heitlus vôta ja mis kôige tähtsam – unistus täide viia. Peale selle ei sobinud ma justkui konteksti, ei, pigem ei suutnud ma nende konteksti kirglikult suhtuda.

Mis mind, aga hirmsamast hirmsamaks tegi, oli tôsiasi, et erinevalt kôikidest teistest seal puudus minul igasugune emotsioon.

Ma läksin nii kadedaks!

Mitte ônnestumiste ega ka läbikukkumiste pärast, vaid vôime midagi tunda tegi mind ahneks.

Pärast loopisin ühe tobeda veinipudeli kiviseinapidi kildudeks ja midagi hakkas vônkuma – lâbi valusa pisara ja halvava krambi ägises hääl: „Tahan Elada!“

Keegi neist kolmest ei märganud, see oli hea, sest kontekst oli puhta vale.