Hetk

2500 kilomeetrit linnast väljas kõrge mäe otsas vaatega kirikutele hingasin laulusõnade vahele õhku ja sosistasin endale, et see siin ei kordu! Mina ei kordu ja sina ei kordu ja selle pärast pead sa meeles hoidma, et minnes pead sa mind kõvasti kallistama ja ka kõige kibedamal hetkel aru saama, et viha lahtub, aga mõned haavad lihtsalt ei parane ja sinu sõnad raiuvad kui kirvega liha minu luudelt. Aga, kui sa vait jääd on hullem ja kui sa päris ära kaod on talumatult vastik ja mitte selle pärast, et oleksin sinuta poolikum inimene, aga tänamatus ilusate hetkede eest ajab marru. Kas sa üldse aimad, kui habras on täiusliku hetke kristall? Kas sa üldse aimad, mida me enam kunagi tagasi ei saa?
Ja mina pidin rändama teise ilma otsa, aga sina võiksid taibata siin samas.

LÕPP PEATUS TALLINN

Külma ahju kõrval seisavad virnas kalendermärkmikud. Igas ühes kritseldused vaid esimestel lehtedel. Aeg saab lihtsalt otsa, aega pole. Samal põhjusel on laused kiirelt ja lohakalt ülestähendatud. Ainult vahel, mõne päeva peale on kirjutatud ilusate ümarate tähtedega PISARAD
Kui eluks ja armastuseks aega pole, siis nutta jõuab alati.

Luuletajale

Ja kurat!
Kui sa oskaksid vähemalt kirjutada
sirgelt ja selgelt
puhtast, säravast õnnest nii,
et ka lugejad temast
osa saaksid!

Südameasjad

Minu süda on viimasel ajal nii pehmeks läinud, et ei kuulegi enam, kuidas ta killud põrandale prantsatavad.

Pank

Need ilusad ülikondadesse nööbitud poisid
Ostukeskustes
Parkides ja tänavanurkadel.
Nad tahavad teada, kuhu paigutan oma raha
Millest söön siis, kui lapsed mu unustavad
ja käed ei tõuse enam töö tegemiseks rüpest.
Mõõdavad mu turuväärtust,
ja kohta pangasüsteemis.
Mul ei ole nime, sugu ega vanust.
Vormiliselt võivad nad seal kusagil
numbrite vahel hingitseda, aga
õhtu langedes on oluline vaid number,
mida suudan kokku kraapida
0
Minu number pangas on 0
Mina olen kusagil seal 0
Minu tähis on
Ümmargune 0
ja selle eest
Minge persse!

Nädalalõpp linnas

Kuldse pandlaga kingad
ja nööbitud kõrge krae
ma lähen täna välja
õue ka
aga enne kõike endast välja
Lasen sisse mingid uued naised
Neil on sirgemad jalad
ja valgemad hambad
Üleüldse oskavad nad naerda enam
ja vähem rääkida tõsistest asjust
Kellele ikka tõtt tarvis läheb
Tõde on nagu tatt,
mis käed määrib
ja pikalt ebamugavust
meenutab
Tõde on harva naljakas,
aga nendele naistele meeldib naerda
ja sellepärast saadangi nemad
ennast asendama
ise hiilin varjuna üle tee ja
kui asi liiga absurdseks kisub
saadan munakivide vahelt
neile mõne mõteka mõtte,
aga õnneks on nad õppinud
jooma
ja
suitsetama
ning
purjus olles oskavad nad ka
mõtekast mõttetu mõelda

Naised, mehed

Kui mu naised koost lagunevad, siis me joome koos teed ja kuulame haledaid popplugusid. Vahel küpsetame kooki ka ning äärmuslikel juhtudel tulevad mängu ka kanged meelemürgid. Mõni opakas lõpetab esoteerilisel kogunemisel.
Kui mu mehed koost lagunevad, siis nad paranevad peenise kaudu.

Kopli-Kalamaja nurgal

Käibelt kadunud inimesed, tühjaks imetud kotid, ripuvad unistuste mälestuse äärel. Ei tunne kedagi ega julge teretada. Hing võib armastust ihaldada, aga nälg viina järele on kangem. On viin või vein – aja või elustiili küsimus.
Ja ma tunnen neid, mitte nagu sõpra või armastajat. Tunnen läbi õhu ja tänavatolmu. Ja ma saadan neile oma suudlused. Ta tahab kuulda tere, aga mina suudlen, ta tahab juua viina, aga ma hakkan armastama. Ma juba armastangi. Mida rohkem oled sa lahti kistud, seda rohkem oskan armastada. Lipp lipi peale ja lapp lapi peale remondin su korda ja ainult selleks, et võiksid jälle laguneda.

Mina armun uuesti ja uuesti ja uuesti...

Unistus

Kas sa oled küsinud, kui sügav on raba või mis nende värviliste lõhnavate mätaste all on?

Sa ei peaks seda tegelikult üldse küsima, sest selle teadmine ei aitaks sul paremini vee vahelt mättaid leida ega paremini sookailu lõhna tunda. Ometi jõuab kord kätte päev, kui magusad rabalõhnad ei pääse su ninna ning silmad näevad ainult musti ja halle toone. Siis saabub ka see hetk, et küsid endalt, kui sügav on raba ja mis on nende värviliste mätaste all. Sa saad teada kolmest erinevast tekkeloost, metaanist ja vaakumist pinna all ning mida loogilisemaks see kõik muutub, seda vähem tahad sa sinna tagais minna.

Enam sa ei puhka ega mängi, vaid analüüsid. Kunagi oli päev, kui eetermagusõhk ja vattpehme maa küllastas su õnnepauna, aga sa ei mäleta seda. Sa mäletad seda hetke, kui vaatasid sinist taevast ja taamalt tõusvaid vihmapilvi ning otsustasid edasi minna. Mätaste peal seisab ikka helisev vaikus, aga kuhu oled sina jõudnud? Sa ütled, et teel ja seda öeldes kummardud valusalt ema maa poole ning lubad endale, et täidad taas oma õnnepauna. See on juba mitmes kord, iga järgnev kord on eelmisest raskem ja ometi ei jää sa pidama.

Suhted

Sa oled igav. Lohutuseks nii palju, et mitte sündinud igavana, aga igavaks kulutatud. Mitu päeva ja ööd seisid laval ja taidlesid, aga nüüd tahab publik edasi liikuda. On uued kohvilauad, salongid, peoõhtud ja pargipingid.
Kas keegi hoiatab sind?
Ei, sa saad aru sellest hapust maitsest kurgus, et miski sinus on läppama läinud. Ainus, mis nüüd tähtis, on mitte neid uskuda ja ise endana huvitavaks jääda.

Jää

Ka kevadpäikeses on su punastest tellistest maja härmatanud, aga tulles on su sametist pintsakul lõkkesuitsu lõhn, nagu tuletõrjujal, kes tapab tuld.

Hea, et salaja

Luuletus

Segased mõttekillud, mis on kogutud ja kuhjatud kokkujooksnud päevadest. Mida ägedamalt kõlab paberil, seda rohkem on kehasse söövinud. Happe jäljed südames on minu luuledebüüt.