Käibelt kadunud inimesed, tühjaks imetud kotid, ripuvad unistuste mälestuse äärel. Ei tunne kedagi ega julge teretada. Hing võib armastust ihaldada, aga nälg viina järele on kangem. On viin või vein – aja või elustiili küsimus.
Ja ma tunnen neid, mitte nagu sõpra või armastajat. Tunnen läbi õhu ja tänavatolmu. Ja ma saadan neile oma suudlused. Ta tahab kuulda tere, aga mina suudlen, ta tahab juua viina, aga ma hakkan armastama. Ma juba armastangi. Mida rohkem oled sa lahti kistud, seda rohkem oskan armastada. Lipp lipi peale ja lapp lapi peale remondin su korda ja ainult selleks, et võiksid jälle laguneda.
Mina armun uuesti ja uuesti ja uuesti...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment