2500 kilomeetrit linnast väljas kõrge mäe otsas vaatega kirikutele hingasin laulusõnade vahele õhku ja sosistasin endale, et see siin ei kordu! Mina ei kordu ja sina ei kordu ja selle pärast pead sa meeles hoidma, et minnes pead sa mind kõvasti kallistama ja ka kõige kibedamal hetkel aru saama, et viha lahtub, aga mõned haavad lihtsalt ei parane ja sinu sõnad raiuvad kui kirvega liha minu luudelt. Aga, kui sa vait jääd on hullem ja kui sa päris ära kaod on talumatult vastik ja mitte selle pärast, et oleksin sinuta poolikum inimene, aga tänamatus ilusate hetkede eest ajab marru. Kas sa üldse aimad, kui habras on täiusliku hetke kristall? Kas sa üldse aimad, mida me enam kunagi tagasi ei saa?
Ja mina pidin rändama teise ilma otsa, aga sina võiksid taibata siin samas.
No comments:
Post a Comment