Mu sõber on unenäokuulaja

Pruunis vaibamustris kõige kõverama oksa varjus, tekk on ainult liivast, aga kõrbes on öö. Õnnepõrsas hambus oled vangistanud oma hinge. Sülita siis välja see iha viha ja raev ja näe. Näe und ja saa aru sekundiga, et õudusest pääsemiseks tuleb avada ainult silmad.

Varjuteater

Iga neljapäeva õhtu kell seitse algab suurepärane etendus, mis kutsub kokku vaatajad lähedalt ja kaugelt. Seda etendust vaatab mõni juba kõmnendat korda ja ikka pühib silma alt pisara ja koju jõudes armastab oma naist nii, nagu saaks maailma peagi lõpu. Ja too naine helistab hommikul oma emale ja räägib pisarsilmil armastusest, mille osaks ta saanud on.

Enne igat etendust kuivatab ka teatriomanik enesele teadmata pehme rätikuga niiske karbi põhjast pisarate mere ja sügab arusaamatusest kukalt, et kust küll see vesi tema nukumaailma trügib. Ta ei tea, et elle karbi pisike kartongist elanik, kes juba neljandat aastat edendust annab, on väsinud mängimast. Ta on väsinud tüllist, mis õõtsub pehmelt lava ümber, väsinud svammist koer Paulost ja surematutest lilledest puudest ja alati paigal seisvast päikesest. Ta on väsinud oma armastavast mehest ja hoolitsevast memmest, sest Selles ahastavalt ilusas maailmas lava peal pole midagi muutuvat ega ka midagi päris.

Päriselt on ainult tumesinine sametise vooderdisega karbike, kuhu ta pannakse puhkama pärast neljapäevast etendust. Esimesed hetked sinise sameti keskel mööduvad õnnejoovastuses emmates igat külge ja paitades tervet põskedega põhja. Siis aga saabuvad pikad tühjad ööd ja ootus saada arhiivikogusse või tuleroaks. Aga juba tuleb teatriomanik ja hakkab lavale tarima puid ja põõsaid ja ka Paulo pannakse nurka seisma. Ja väike kartongist elanik nutab nii, et hiired hakkavad põranda all kartma, aga keegi ei tule, keegi ei kuule keegi ei päästa teda tühjalt kõledalt lavalt, kus miski ei muutu ja miski pole see, mis paistab. Ja nõnda istub Kartongnaine märjas meres unistades tuleleekidest Teatrimaja keldris.

Rahvusraamatukogu

Raamatukogu aknad muutuvad pimedas peegliteks. Päris irooniline on siin tarkade raamatute vahel vaadata oma tühja peaga tõtt.

Linn

Lumesadu ei taha kuidagi lõppeda, nagu oleks Tallinnal mingi hirmus saladus, mille peaks katma. Või teab taevataat, et suur kogus lund muudab kõik lasteks - vähemalt üheks hetkekski. Pärast on tüli rohkem kui rõõmu. Tänavad on pruunist sopast umbes ja punktist A punkti B minemine ajab lihtsalt vihale. Külm on ka. Siiski, kui hetkeks ennast lahti lasta, siis on lõbustav vaadata aegluubis venivat massi.

Kaubanduskeskused on oma sooja interjööriga külmale ja plägasele tänavale tore vaheldus, aga kõik muu ajab iiveldama:
Poodides on kaltsumeres suplev libahundikari, kes kisuks võimaluse korral iga elusolendi liha luudelt. Ja mul tõuseb nutune klomp kurku - sul on seljas kõige pehmem kangas, sul on näos kõige säravam puuder ning jalas kindlaim king ja kõik, mis sa selle küllusega peale oskad hakata on lõriseda.

Masendav

Ma olen ise ka päris masendav. Kahekümne aastaga kogunenud praht ja prügi hingel pressib ikka välja siis, kui argipäev kisub pingeliseks. Ja kellele sa selle pasandad? Ikka neile, kes on sulle kahekümne aastaga läbi kobatud inimestest kõige kallimaks saanud.

Homme peaks jõuludega kõik olema - viskan teile kulda viirukit ja mürri!