Mitte midagi ei karju tänavatel näkku - ei neooni ega õgivaid inimesi. Igaühel on ruumi, et unistada, olla, vihastada, või naeratada ja keegi ei pea kellegagi suhtlema. Reaalsus ei torgi siin kedagi.
See teeb nii tuimaks.
See teeb peaaegu kõik nii vastikult tuimaks. Lokaalid, kohvikud ja elutoad on juttu täis. Vestlus hajutatakse mustvalgelt lehelt ammutatud tarkuse ja enesenautlemisega igikestvaks müraks. Enamusel on eksistentsialistlik kriis.
Kohutavalt igav.
Hommikul karjutakse köögis näkku, et on kõrini sellest võrdõigsuse jamast ja järgmises lauses materdatakse teisiti oleja mutta - Empaatia jäi kuhugi sinna inimtühjadele tänavatele ja lahustus trükimusta.
See kuradi linn ei sunni kedagi armastama ega tekita ka selle puudumisel mingit valu.
skip to main |
skip to sidebar
4 comments:
näh, mis sa siis nii tige tartu peale oled. nad on ju lõpuks armsad oma trükipurus. vaata, selles trükipurus ei teki lihtsalt selliseid lihalikke tundeid nagu armastus või viha. kah omaette turvaline ju.
Mis sa nii tige siis Müncheni peale oled, et see sul turvaliselt omaette olla ei lase ja kisub inimesevajaduse nina alla.
Ma olen suurlinnade armastaja, ei muud.
ea küll, ma siis ei ole enam müncheni peale nii tige.
Post a Comment