Vaikuseks

Ma olen juba alguses hukka mõistetud. Dignoos - lootusetu ja ravimeetod tõestamine. Iga mu kooruv mõte on juba eos leidnud enesele ägedad vastased ja peavad ennast minu lootusetuse päästmiseks tõestama hakkama.
See juhtub koguaeg, ma olen vasara all. Kõige argipäevasemadki laused muudetakse ahistavaks raviseansiks. Kirve löögid taovad mu keha, et leida midagi, mida seal kunagi olema ei hakka. Ma olen tehtud teisest puust. Talle ei meeldi see.
Katk!
Ma tahan pidada paatosliku kaitsekõne, mis kehtestaks igaveseks mu kõikumatu platvormi. *Olen kiviklibude meres seisev pilvedeni kõrguv obeliski - Kõigutamatu ja kauge*
Aga mu kõripaelad on kinni seotud.

Ma ei taha enam üldse midagi öelda. Vaikin, jään aina vaiksemaks, päris tasa.

Homo sapiens sapiens ehk tülis inimestega

Porcupine Tree

Anesthetize

A good impression of myself
Not much to conceal
I'm saying nothing
But I'm saying nothing with feel

I simply am not here
No way I should appear happy
Stop whining please

Because of who we are
We react in mock surprise
The curse off, there must be more
So don't breathe here
Don't leave your bags

I simply am not here
No way I should appear happy
Stop whining please

The dust in my soul
Makes me feel awake in my legs
My head in the clouds
And I'm zoning out

I'm watching TV
But I find it hard to stay conscious
I'm totally bored
But I can't switch off

Only apathy from the pills in me
Its all in me, all in you
Electricity from the pills in me
Its all in me, all in you
Only MTV, cult philosophy

We're lost in the mall
Shuffling through the stores like zombies
What is the point
What can money buy

My hand's on a gun
And I find the range, God, tempt me
What did you say
Think I'm passing out
***

Steven Wilson

See on kõikjal: õhus, toidus, asfaltil, valguses tules ja minu sees. See algab hommikul tõustes ja jätkub häirivates unenägudes.
Sätin kolm korda nädalas oma toas asju ümber, sest mul on ebamugav. Mul on siin ebamugav. Igal pool!
Inimene kõige oma lootusetuse ja lootustega. See liik ei meeldi mulle. Ma ei meeldi ise endale, aga seda lohutab fakt, et ma ei ole üksi, vaid mu naaber, koolikaaslane, kursuseõde on samast puust ning sellega justkui leevenduvad vead. Kannatame koos!
Narlus, valus ägised sa nagunii üksi ja kõik teised vahivad lollide nägudega pealt ja ootavad, kuni sa normaalseks hakkad. Tundsin seda eelmisel suvel külmas haigla koridoris ja näen seda koguaeg kordumas. Bussipeatuses vänderdab kodutu käpuli maas , et saaks uuesti püsti ja kümmekond ootajat ta ümber vaatavad mööda. Neil ei tule pähegi kätt anda. Ma küsin arglikult, et kas ta on purjus. Ma olen sama jälk, kui kõik need teised passijad. No mida sa küsid - anna lihtsalt käsi. Õpid ülikoolis ja oskad arutleda, aga kätt anda ei oska. Õnneks päästab Mikk inimesed ja tarib vanamehe maanteest eemale pühakoja seina äärde. Kirik seisab seal suure ja võimsana nagu värdjas keskaegsel laadaplatsil naeruks kõigile. Ligimese armastust lihtsalt ei ole - Teie misjon on olematu.
Tänavad on täis õnnetust, viha, ükskõiksust, valehäbi, argust, aga millegipärast ei meeldi meile sellest rääkida. Me vahime ikka kollaseid lehti ja kõneleme kõrgest kunstist, vaimuannetest ning majanduslangusest.

See siin ei ole hälve. Sitta sitana näha on normaalne.