Rolandile 2

Mõte astub mööda kavalaid teid
ei neile loe mu piiratus ja jonn
mu unistus teeb asfaltil teatrit
ja kusagil kaugel suudled sa mind

Seisad vaikuses kardin, sõrmedes
vihmapiisad voolavad aknal üheks
ja nirisevad pikki paest seina alla
vaatad ja unustad mu puudutusi

väikesed saared lompide vahle
viivad kaugemale mind sinust
Lihtne õnn on liiga kerge meile
vajame nuttu ja pikka igatsust

Seisame kaua teineteise ees
tardume mälestuseks igavikus
Seisame veel: kardin sõrmedes
ja armastus hiilib me südames

Tardumus

Laupäeva hommik. Päikese asemel viskub majadevahelt näkku vihmasegust lörtsi. Tõuse ja sära naerata maailmale läbi valu. Jap.. See teeb 269 kr, Kas kilekotti soovite? Aitäh! Head päeva + keep smileing.
 Ainult, et naerda ei taha, asi ei ole vihmas või halvas hommikus, eile oli päike, üleeile ka, aga  naer kajab vastu külmalt kõlava plekina. Ma ei saa öelda, et midagi oleks pagana halvasti või, et ma nutaks tundide kaupa või üleüldse, ma ei oska isegi oma kurvameelsuse põhjust sõnastada. Sirts ütleb, et asi on aastaajas... võimalik.
 Oo, tegelikult enamus ajast ma naeratan ja inimesed naeratavad vastu. ... nad räägivad mulle särast ja vihjavad, et old Liina is back. Ainult, et mina teda näha ei taha. Tähendab midagi peab ju ometi muutuma, midagi peab ju ometi õppima, et vanad vead uuesti pinnale ei ujuks. 
 Ah-jaa Ma käisin vahepeal ju Tartus. Seal linnas tajub elu teisiti, kui siin. Siin jooksed ennast hingetuks ja kui viimaks peatud, siis tuletab veremaitse kurgus meelde, milleks kõik see vaev ja ropp töö - oma elamise õnne pärast eks.
 Tartus on vastupidi, Sealne vaikus rõhub nii kõvasti vastu ihu, et tunned selgelt verd liikmetes liikuvat ja nõnda peksab elu kõiki su liikmeid ja see sama sinu enese vere hääl sunnib edasi tegutsema.
 Tagasiteel kummitas öö mind vaba mõttelennu ja unistustega, mis segunesid lubadustega homseks päevaks ja kõikidest nendest kõlavatest mõtetest sai täidetud vaid üks -  spagetid hakkliha ja Itaalia kastmega.. Njap keha võidab alati vaimu.

Homme on pühapäev :)
Püha päev!
Ma telliks juba ette särava päikese ja erksa hommiku.

Esialgu siiski magusa une

Teile ka, aga homse pühitseks rõõmuga eks :)
 

Hing

Ei Hing mõista sõnu
       ainult igatseb...

               E.Enno



 

Kunst igatsus

Loon reaalseks su hääle ja näo kuju. Üksikud sõnaühendid ja hääl elavad edasi mu peas. See on tühipaljas iha, igatsus armastuse järele. Sa oled liiga reaalne ja siiski ainult kummituspilt laval. Tund hiljem seisad mu ees - lihast ja luust inimene ja suudan vaid kogeleda oma nime.
Mida sisaldab mu nimi? Ainult lootust, mille mu vanemad minusse valasid. tuhat korda olen neid petnud. Tuhat korda olen saanud kellekski, keda nad ei oodanud.
Ja siiski seisad sa edasi ja mina olen siin. Tuba on tühi ja emaplaat sahiseb: maga ja unusta, unes on lilled ja pilvelaevad...
Miks otsin õnne sealt, kus teda leida on võimatu. Jah üheks ööks võin saada voodikaunistuseks. Üheks näruseks keha orjaks, aga Vaata ma ei saa, millegipärast on mu keha tunnete küljes kinni. Ma saadan kuradile sinu ja kõik teised, sest pean lihtsalt hoidma oma südant.



Pagan tüdruk, liiga palju klaase kummutasid täna!

Maga
maga ja unusta kõik.

Päike

-Palun joonista mulle päike.
- Ma viin Su parem õue.
-Ei, ma tahan paberist päikest.
-Miks küll?
-Ma tahan vaadata päikese taha.
-Ja mida sa sealt leida loodad?
-loodan, et seal pole äikest.
-Ma joonistan sulle parem äikse ja selle tagant leiad päikse!
-Aitäh


Minu elu :)


* Taevas mu pea kohal on kauge, päike kättesaamatu ja udu kaduv - mis sest! Näpistasin tüki kõigest kaunist, segasin nad unistuste ja lootusega ning panin südamesse hoiule. Ja Sina! Mis õigusega võtsid sa nõela ja torkasid läbi nii hapralt koos seisva rõõmu.
Naerata ja naera! Tee nägu, et rõõmu kannad kaasas kolmes kotis oma turja pääl ja ükski astel pole piisavalt suur, et purustada neid. Vale ju see...
 Taipasin vähe, ainult tundsin. Pisaratega saatsin udupärle, nuuksetega leinasin päikest ja vaikusega igatsesin taevasina.


*Vahel väga harva voolab aeg ja meel nõnda, et ruumi leiavad ammu ununenud asjad ja mõtted. Soe ahi ja pudel punast veini röövivad meilt argipäeva ja ellu ärkavad ammu surnud maailmad. Vanas mahagonist raadio-grammofonis kukuvad ketastelt tolmuterad ja tuba täitub kolmkümmend üheksa aastat tagasi kõlanud big-bändi hittlugudega. Sinu käsi minu pihal ja minu silmasoojus su pääl. Aeglane, kiire, kiire - lihtne eks. Isepäinis tantsiks kerge liblikana läbi korteri, hoovi ja linna, aga kaksi! Tule kaasa! Teeme õnnele kodu! Jaa, jaa - õpime lendama!  Ainult, et järgmisel hetkel on minu varvas sinu varba all ja rütm jookseb oma soodu. Oh, kuidas leiame oma õnnele ühise kodu, kui minu õnn elab päiksekiirtes pilvede pääl ja Sinu oma rahus kahiseva kuuskede salga all.


* "Pardon, Kas tohib?" Hüüdis hääl mu seljataga.
  " Jaa tohib." Mõte jaatas, aga käsi ehmatas nii, et kübar veeres kauni kaarega mööda lumist teed kuni takerdus hüüdja kingadesse. Üks, kaks ja kolm kohmetuses ekslevat lauset. Üks kaks ja kolm võimalust aidata leida mul teed ja kadunud ta oligi.
 Kõrget lendu Sulle kadunud võõras!


-Palun joonista mulle äike.
- Ma ju juba joonistasin.
-See on liiga väike, päike kaob mu pihku ära.
- Ma joonistan siis parem sulle peegli.
-Miks peegli?
-Sest sealt näed sa minu päikest.
-Armastan!