Hetk

2500 kilomeetrit linnast väljas kõrge mäe otsas vaatega kirikutele hingasin laulusõnade vahele õhku ja sosistasin endale, et see siin ei kordu! Mina ei kordu ja sina ei kordu ja selle pärast pead sa meeles hoidma, et minnes pead sa mind kõvasti kallistama ja ka kõige kibedamal hetkel aru saama, et viha lahtub, aga mõned haavad lihtsalt ei parane ja sinu sõnad raiuvad kui kirvega liha minu luudelt. Aga, kui sa vait jääd on hullem ja kui sa päris ära kaod on talumatult vastik ja mitte selle pärast, et oleksin sinuta poolikum inimene, aga tänamatus ilusate hetkede eest ajab marru. Kas sa üldse aimad, kui habras on täiusliku hetke kristall? Kas sa üldse aimad, mida me enam kunagi tagasi ei saa?
Ja mina pidin rändama teise ilma otsa, aga sina võiksid taibata siin samas.

LÕPP PEATUS TALLINN

Külma ahju kõrval seisavad virnas kalendermärkmikud. Igas ühes kritseldused vaid esimestel lehtedel. Aeg saab lihtsalt otsa, aega pole. Samal põhjusel on laused kiirelt ja lohakalt ülestähendatud. Ainult vahel, mõne päeva peale on kirjutatud ilusate ümarate tähtedega PISARAD
Kui eluks ja armastuseks aega pole, siis nutta jõuab alati.

Luuletajale

Ja kurat!
Kui sa oskaksid vähemalt kirjutada
sirgelt ja selgelt
puhtast, säravast õnnest nii,
et ka lugejad temast
osa saaksid!

Südameasjad

Minu süda on viimasel ajal nii pehmeks läinud, et ei kuulegi enam, kuidas ta killud põrandale prantsatavad.