Ilus on inimhääl ja tema keha, vahetu rõõm ja tühipaljas lora. Ometi triigime laulud läbi helipultide sirgeks ja steriilseks. Sama sirgeks ja steriileks silume inimese keha. Pärast viskame veel vaka jagu pulbrit ja pastat peale. Vahetu rõõmu peidame nelja seina vahle kindlalt ära, et võõrad osa ei saaks ja vabastava lora asemel püüame pingsalt igas vestluses selja sirgena hoida.
Määrime inimestele pähe psudoprobleemid nende keha ja karvade pärast. Pakume nendele probleemidele kättesaamatute hindadega iluteenuseid. Ülendame selle väikese kildkonna, kellele kõik see iluelu kättesaadav on, jumalate positsioonile. Lõpuks tunneme ennast pisikeste ja väätitena ja mäkerdame hommikul minnes oma ilu kättesaadavate vahenditega sõjamaalingutesse ja mundritesse. Oleme viimse piirini narrid.
Ma seisan varbad ristikheinas linases põlvedeni särgis vihmavees. Ja ma ei taha panna selga pesu, ei taha sõrmedesse ehteid ja kõrvadesse ripatseid. Ei taha pikemaid ripsmeid ega siledamat puusajoont. Eelkõige ei taha ma minna tagasi sinna tobedasse maailma, kus keegi loll on kunagi öelnud, et tuleb päevast päeva välja näha nagu karnevali tola.
Ja ma ikka lähen ja ehin.....
skip to main |
skip to sidebar
3 comments:
See on lihtsalt väga hea postitus. Minu kompliment sellele kahjuks küll lihtlabane, aga mõistus lakkas töötamast minut ja seitsekümmend kaks sekundit tagasi. Elu on kummaline.
Kui ma juba üldse esimest korda kommenteerin, siis lisan, et kui keegi juhtub lugema, oleks tore, kui ikka avaldataks tagasisidet kommentaarides jne, nii võib ju endale mõttekaaslasi, hingesugulasigi leida... mõelge selle üle ;)
Ja mulle nii meeldib kommentaare oma postituste all lugeda, isegi neid lihtlabaseid :)
Post a Comment