Klaasikillud süsteemis

Ja ma lõikan veenidest klaasikilde välja ja surun neid tagasi südamesse. Ära kõndida ei saa ja pole vajagi. Minu tondid on minuga tänaval ja unedes. Nad haavavad, isegi kui nende silmis on pilk, mis kutsub suudlema.

Maagia

See oli maagiline hetk, kui maarjaliblikas valis magamiseks minu akna. Tuul oli jäänud tasaseks ja viimased punased päikesekiired paitasid päevasoojasid majaseinu. Teiselpool akent lükkas Vilu ükshaaval Liina sõrmuseid laualt põrandale. Liina oli nii väsinud, et ei pahandanudki. Varsti tal polnud enam vajagi, sest Vilu märkas sääske. Pisikese kassi silmad läksid suureks ja kõrvad kikki ja selg sirgu. Sipleva saba ja nõutu peaga on Vilu istunud maarjasääske vaadates juba tunni. Ja ta tahab oma nina sulatada läbi klaasi, tahab vajutada käppad punasesse valgusesse, aga ei saa.
Peab ootama, kuini päike päris loojub ja sääsk pimedaga ühte sulab.

Maagiline hetk oli, kui Liina ja Nele libisesid pühapäeva varahommikul ümmargusel lodjal üle veega täidetud luha. Ja meie all sulistasid kalad ja meie kohal tiirutas merikotkas. Meie kehad vandusid külmale alla, aga lambanahad ja villased kamsid tulid appi. See oli tõepoolest maagiline.

You got the love!

Vaatasin, kuidas Kassitoome augu põhjast riisuti talvel alla kelgutatud prahti ja sügisesi lehti. Kaks päeva tagasi loksus seal veel vesi. Habemesse kasvanud kodutu kratsis augu serval kukalt ja mõtles ilmselt sama. Mul ei olnud häbi talle otsa vaadata. Polnud häbi, et olin naeruväärselt hästi riietanud ja, et olin just šokolaadi söönud. Ei olnud häbi, sest temal olid seljas haisvad riided ja et tal pole kodu, kus magada või vannis käia. Mul polnud meie pärast häbi. Ma sügasin koos temaga kukalt ja tundsin meid võrdsetena. Muutuste ees oleme võrdsed.

"Sooner or later in life, the things you love you loose
But you got the love": Florence and the Machine

Loobumine

Ülikool, haridus neelab ükshaaval kõik, millesse olen kunagi kirega suhtunud. Ta on minult võtnud juba esoteerika lembuse, vampiiriarmastuse ja surma erilisuse. Praegu ripub veel juuksekarva otsas ekstravagantsuse taotlus.

Ta on nagu raudhunt keldris, mis väsimatult ratsionaliseerib elu.

Jääge koju, ärge tulge Tartu
Jääge oma armastuste
ja kirgedega
kaksi
koju.