Kui pea on paigalseisust paks ja veri jäsemetes tardunud, siis muutuvad uned häirivaks. Hommikud, ööd ja õhtud tuikavad unearteris, aga päev ujub uduvihmaga kanalisatsiooni.
Uuestisünd putukaks on ebareaalne või vähemalt maalasele kobamatu, uuestisünd tõprast heategijaks ja vastupidi on reaalne. Selle sureva looduse taustal toimub minus midagi, mis naelutab mu tundideks linade vahele, seinte vahele, sõnade vahele.
Minus on uus hirm sündinud:
Kui pead lahti laskma valust, mis on sind kaks aastat täitnud ja sa ei mäleta enam ammu aega, mis oli enne...
Mis siis sinu sisse jääb?
Veel hullem - Mis sinu sisse tuleb?
Vabal ajal seisan vastasseisus sõnade ja mõttejõuga. Ma tahaks korraks vangistada kõik mõtted, vaigistada hääle ja tühistada tähed. Ma tahan, et saaksin elada terve päeva nii, et mul poleks võimalust oma tundeid sõnadega teisteks valetada. Sellel päeval ma tahaksin kohtuda kõigi teiega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Mida raskem on taluda, seda kergem on lahti lasta? Mida raskem on praegu, seda kergem on pärast? Kas talumine on väljakannatmatuks muutunud või on see lihtsalt väsimus? Kas päike on kadunud või on need lihtsalt pilved?
Kas üldse on võimalik kaotusevalust lahti saada ilma mälestust lõhkumata? Kas valu leevendamiseks peaks laskma mälestusel tuhmuda? Kas see pole ebaõiglane?
Lõpp on puhas ilu. (Ehk kehtib see ka teises tähenduses?) Sõnad on head. Miks neist abi pole?
Laused on nagu ämblikuvõrgud, mille tatti kärbsed kinni jäävad. Kärbsed peavad ikka lendama ja inimesed asju tunnetama, mitte sõnastama.
Post a Comment