Aeg

Pärl:

panen pühapäeva ööseks äratuse kell 3
ärkan üles, teen kohvi, vaatan telekat, kuulan korra tümpsu
keeran kella tagasi ja lähen magama
kaotatud aeg tasuta

by Karl

Kaks korda surra kolm korda elada

Kui pea on paigalseisust paks ja veri jäsemetes tardunud, siis muutuvad uned häirivaks. Hommikud, ööd ja õhtud tuikavad unearteris, aga päev ujub uduvihmaga kanalisatsiooni.
Uuestisünd putukaks on ebareaalne või vähemalt maalasele kobamatu, uuestisünd tõprast heategijaks ja vastupidi on reaalne. Selle sureva looduse taustal toimub minus midagi, mis naelutab mu tundideks linade vahele, seinte vahele, sõnade vahele.
Minus on uus hirm sündinud:

Kui pead lahti laskma valust, mis on sind kaks aastat täitnud ja sa ei mäleta enam ammu aega, mis oli enne...
Mis siis sinu sisse jääb?

Veel hullem - Mis sinu sisse tuleb?

Vabal ajal seisan vastasseisus sõnade ja mõttejõuga. Ma tahaks korraks vangistada kõik mõtted, vaigistada hääle ja tühistada tähed. Ma tahan, et saaksin elada terve päeva nii, et mul poleks võimalust oma tundeid sõnadega teisteks valetada. Sellel päeval ma tahaksin kohtuda kõigi teiega.

Hingevaikus

Suhkruvatist hammasrattad kirikukella konstruktsioonis tiksuvad aega meile kahele. Minu liikumises on tasakaaluasend ja minu raskustes kergus. Ma ei karda salvajate kurjasid sõnu ega oma tegude tagajärgi. Ma ei pea selgitama, paluma ega küsima. Kui kaks on üks siis on kõik üks. Üks on armastus.

Hingamine

Kui oleks 20. sajandi algus, siis ma usuksin tagurpidi filmi vaadates, et aeg võib päriselt ka tagasi minna ja mu hingetõmbed kustuvad õhus ja lahustunud tunnetetuhin pulbitseb ikka veel mu sees.
Ma tunnen, kuidas iga hingatud hetkega midagi mööda saab.

Selles imeilusas sügises on liiga vähe kirge.