Tülis Tartuga

Mitte midagi ei karju tänavatel näkku - ei neooni ega õgivaid inimesi. Igaühel on ruumi, et unistada, olla, vihastada, või naeratada ja keegi ei pea kellegagi suhtlema. Reaalsus ei torgi siin kedagi.
See teeb nii tuimaks.
See teeb peaaegu kõik nii vastikult tuimaks. Lokaalid, kohvikud ja elutoad on juttu täis. Vestlus hajutatakse mustvalgelt lehelt ammutatud tarkuse ja enesenautlemisega igikestvaks müraks. Enamusel on eksistentsialistlik kriis.
Kohutavalt igav.
Hommikul karjutakse köögis näkku, et on kõrini sellest võrdõigsuse jamast ja järgmises lauses materdatakse teisiti oleja mutta - Empaatia jäi kuhugi sinna inimtühjadele tänavatele ja lahustus trükimusta.

See kuradi linn ei sunni kedagi armastama ega tekita ka selle puudumisel mingit valu.

Peatused

Õhk on tihkelt täis pikitud tähelepanuta juhtumisi. Sündmuste ahel jookseb ja lõhub ennast kuni voolab sulaveega merre. Korraga magus, hapu, kibe ning tuim lõhn tormab ninna ja algab ajaränd aega, kuhu on kinni jäänud raske kohvilõhn ja tunneliniiskus. Ma olen seisnud siin sada korda ja tulen alati tagasi. K nagu kadunud nutu ja naeru pelgupaik kaubamaja uste kohal.
Aeg, ma armastan Sind!

Linn

Uskumatu, kui palju lärmi suudavad inimesed enda ümber tektada ja veel uskumatum, kui palju nad seda kuulata jõuavad.

Sõprus

Hommikusse kaovad ära inimesed, just need, keda sa eile veel nii palavalt armastasid.

See on nii igapäevane.