Olematu

Teda ei ole mu heietustes, tekstides ja isegi mitte kerglastes lugudes. Ta virvendab kõrvaltegelasena pikas sündmuste ahelas. Ta ei saa kunagi auhindu ega ka tähelepanu. Mul ei ole kunagi talle midagi öelda ja veel vähem temal mulle. Mul ei ole temaga seoses ühtki head emotsiooni....
Aga
Kord seisin ma tihedalt möbleeritud väikeses toas, mille kõik seinad olid kaetud raamatutega ja mille sisustus oli mineviku viirastus. Nad olid päriselt seal. Ja sama päriselt seisis seal väikene tüdruk siniruudulises kleidis, käes teritamata pliiatsid. Ja ta vaatas kõrget lauda ja tuhmund raamatuid ja riidekirstu ja küünlajalgu. Ta seisis keset tuba nagu kivikuju sinavate tülli varjude vahel. Mul oli tema ees hirm. Siis, nagu mitte millegi pärast, vajus kivikuju kössi ja hakkas vappudes nutma. Pikad pisarad voolasid värvimustadele kätele ja sealt edasi kleidi kraele. Ma tahtsin teada, et mis on ometi juhtunud ja ta vastas mulle täiskasvanu häälega: "Ma nutan kõige selle raisku läinud armastuse pärast"
Haarasin ta kaissu ja nutsin rohkemgi, kui tema jõudis, aga minu armastusest ei piisanud - Ma taipasin, millest on mind ilma jäetud.