Argipäev.

Lugesin eilse sissekande algust ja môtlesin, et pagana Dostojevski küll. Neelab oma 507 leheküljega inimese päris alla. Môistagi on môtet rääkida teemal Philippile ei maitse enam banaanid ja käisin täna kontserdil.
Tegelikult juhtus täna hästi palju, juhtus minu sees. Ma vist juba armastan seda maad. Laupäevases meeleolus haarasin AC(Anne-Chaterine)-ilt lapse ja läksin tavapärasele jalutuskäigule. Tavatum oli see, et jätsin koju kôik kurvapoolsed ja halvustavad môtted ja vôtsin kaasa "Siddharta" raamatukaanel valges trükitud teksti: "Ta vaatas ringi, nagu näeks ta maailma esimest korda. Ilus oli maailm, kirev oli maailm...."

Ehk peitubki tôelisus nähtavas ja pinna alla polegi môtet tuhnida. Elu on silme all.

Philippe lalises kärus ja Hesse helises minus. Kevad on siin Täies hiilgusees ja nartsissid annavad teed vôililledele ja orhide eôisi kandvatele puudele. Tuul viskas tânavatele laiali värsket kevadôhku ja päike puistas inimestele rôômu. Ja teate, kuidas ma armusin nendesse nurgelistesse majadesse ja lapselikesse lillekorvidese ja kujukestesse, kitsastesse käänulistesse tänavatesse, suurtesse ninadesse, väikestesse pôllulappidesse, viinamarjaaedadesse, maasikaväljadesse .
Philippe vist jagas mu meeleolu, sest pärast uinakut haaras ta kätega kôvasti, kôvasti ümber mu kaela ja jagas vaheldumisi kallisid ja ohkeid. Sellistel puhkudel unustan ma täiesti ära, et pere on ju kodus ja mina ei pea. lapsega mängima Pärast Philippi ohjeldamatut hellushoogu üritasime selgeks saada, kuidas panna auguga ringi varda otsa, aga ilmselgelt on Philippi prioriteet käimine ja kôik muud imeasjad on täiesti tühised. Ehk homme saame selle triki siiski selgeks.
Vahepeal paraku vihastasin ka. Ôiendasin Tele2 klienditeenindusnumbril kellegi Kätliniga, aga kône lôpuks vaibus seegi tusk ja lohutasin Kätlinit, et ega tema ju milleski süüdi pole. Kône lôpetasime sôpradena, kes môistsid teineteise valu.
Pärast ebameeldivaid arveid ja muid sekeldusi ning vääritimôistmisi internetis otsustasin uurida imelaps küberruumi rôôme. Komistasin aadressile www.kriteerium.ee ja unustasin end videvikuni lugema. Veel enne Päikese kadumist ajasin rasked kondid kôhu alt välja ja läksin jooksma. Jooksmine on kahtlemata selle maa môjutus, sest hommikul välja minnes jookseb igal tänavanurgal neli inimest eri suunas. Arvestades sellega, et enamus nendest juustudest sisaldab 40% puhast piimrasva, siis ei saa seda neile imeks panna.
Mina jooksen, sest see on kuratlikult lôbus ja leevendab mu kodutu kompleksi. Olen hiljuti omistanud endale selleteemalise lisatraagika. Nimelt seoses EELK Järva-Madise koguduse pastoraadist välja kolimisega kadus mu elust kodu füüsilises vôi siis materiaalses tähenduses. Koos lôpparvega Tallinna ülikoolis ja Laseringis jäin kodutuks kuuluvustundes. Pagana pihta, oleks mul siis vähemalt partnerkaartki. Nüüd veeretan päevi vôôral maal vôôras kodus ega saa end siin kaootiliste ülesannete virvarris millegi kindla nimetajaga siduda. Olen Philippi sôber, aga neid on ju tal ka ainult üks. Nüüd kuulun aga suurde tervisesportlaste perre. Seega on kompleksil ajutine leevendus leitud. Ja pärast kerget sörki mäest üles ja alla leidsin ennast istumas igas môôtmes viltuses kirikus kuulamas, kuidas Eleanore laulab ja musitseerib klavessiinil. Minu meeleliste naudingute piir avardus -tänane aare on Couperin.
Kontserdile järgnes lademetes joviaalseid suhtlusi, millest ühes pidin deklameerima Tammsaart. Muigan, murdsin Eesti kultuuri Prantsusmaa rüppe.

Ja selline oli minu laupäev ja ma luban, täie tôsidusega kinnitan, et homne ja ülehomne tulevad teistsugused, sest siin sööstavad sündmused sülle. Täna sain näiteks teada, et sôidame AC-iniga Shveitsi kontsertuurile ja järgmine nädal ehk Pariisi. Seda linna ei julge ma vist kunagi kindla sônaga lubada, sest senini on sinna minekus ainult probleemid ja hâdad mind saatnud.



Selline ongi argipäev.

môttemôlgutus

Ma ju ise ka ei tea, miks ma ei kirjuta. Vahel avan Wordi dokumendi ja vahin valget ekraani, aga siis hakkab kuidagi paha ja Käed sügelevad ja loobun sellest sootuks. Pea pole tühi, aga puudub nagu ôigus vôi lausa julgus kôigest kirjutada. Heietada teemal täna hommikul oli 19 kraadi sooja ja Philipp ei söönud esimest korda banaani lôpuni pole vast môtet. Kuidas erilisemalt ma ikka siin elada saaksingi. Tavaline, lausa rahulik elurütm vaheldub hullumaja intensiivravi osakonna kliimaga. Tulin siia, et panna proovile oma suutlikuse viimast piiri ja olen situatsiooniga päris rahul. Peab tunnistama, et vahepeal jôudsin päris ise enda äärele, aga selles perekonnas on see vast üsna loomulik.

Pean vist lähemalt seletama: ammu enam ei leia ma pinget mingisugustes füüsilistes vôi igapävaelulistes küsimustes. Kui homme peaksin hakkama kirjastuse sekretäriks, üliôpilaseks, aednikuks, assistendiks, juuksuriks vmi, siis pärast üsna pingevabat ôppeperioodi ei näeks ma selles kôiges midagi ületamatut. Tähendab, saada näiteks plaadipoekese juhatajaks on minu puhul pigem aja ja mitte suutlikuse küsimus.

Pärast matuseid ja sellega seostunud tüütuid protsesse nii tabuks keeratud teema ümber, nagu surm ja lein, ja pärast kôige jubedamaid kohtumisi inimestega, kes kogemata, lausa ehmatuse ajel paljastasid oma monsterlikke nägusid, on minu päevaprogrammi töusnud ainult üks teema, mis mind tôeliselt paelub, mis pakub naudingut ja lapsekingades môttemängu. Ja paraku valdkond, milles olen Täiesti saamatu. See on inimene, seltskond, suhted, distants, intiimsus.

See ongi see, mille ääri ma siin kuldse päikese maal koban. Ja selles pôleb mu pere lausa tulikuuma leegiga, sest paraku olen siin nende elu kôige raskemal perioodil. Nemad vaatasid mulle minu saabudes pikalt silma ja ütlesid: « Sul peab olema palju julgust, et praegu siia tulla. ». Ja mina môtlen praegu, et sama palju peab olema julgust neil, et vôtta nii hapral perioodil siia keegi vôôras idaeorooplane.

See on kôik nii keeruline, kas teate. Kust algab näiteks pühadeks kokku kutsutud seltskonnas mäng ja kus lôppeb siirus. Ma ei usu, et siirust polegi. Kusagile sinna väikekodanliku vahu sisse on kootud ka ausad emotsioonid ja siirad môtted, aga väga raske on neil vahet teha, liiatigi kui keel, stiil, elamiskombed, maneer ja lausa kontekstki on puha tundmatu. Lôpetasin eile Distojevski "Idioodi" ja ehk pôen sündroomi, mida kannatatakse näiteks pärast "Haiguste ABC" lugemist. Ühthäkki on sul depressioon, reuma, skisofreenia, krooniline köha, limaskesta vaegused jne… Tahan seda öelda, et mina tunnen siin end idioodina. Täpsemalt Dostojevski sônastatud idioodina ehk siis ausa, siira, vahetu, kohati lausa suuremeelse inimesena. Paraku vanal juudimüüdil balanseerival, lagunevas Euroopas käibel olev seltskondlik etikett, argipäevane intriig ja eelnevate pölvkondade kompleksipagas peedistab igal juhul ja vôimalusel eelnevalt loetletud omadused. Ja siiski! Armastab neid sügavalt, ikka hoitakse läheduses mônda süütut neiut vöi sileda löuaga noorukut puhates nende heausklikel môtetel, aga viimaks rikutakse needki.

Hakka vôi uskuma Masingu vöi Saagi usutlusi teemal, et soomeugrilased on lähemal metsahaldjatele ja ümaramamôttelisemad, armsamad kui indoeurooplased. Samas arvan, et kuna meie esivanemad nühkisid ôukonnaintriigide ajal muldpôrandaid ja on harrastanud väikekodanlikku viisakusvestlust ja irooniat ainult poolteist sajandit, siis tegu on pigem vähese praktika, kui haldjahingega. *

Ja kurat küll, oleksin ma siis vâhemalt naiivnegi…

PS : Tänud oma armsale Patusele Luterlasele, kes nii palju oma siinolekuga uusi uksi avas.