Kaksada kakskümmend kaks ja kaks ja veel 2 miljardit, kes teevad end enese õnnetusega erilisemaks, üksildasemaks, kaugemaks.

Üks ja see sama sitt kõik - uju lihtsalt välja


KUIDAS?

Kurat küll.

Ära

Käekell on kadunud ja päiksekell ei aita, tahaks leida aega kui oli .....

Ma ei tea, mis oli või mida ma tahan. Mingi kripeldav rahutus kraabib kusagil kõhuõõnsuses, ega lase istuda või olla. Kusagilt ajukoore sügavusest hakkavad kasvama mõtted, aga poole tee peal kaovad ja hajuvad ära.

täielik suutmatus toimida

Teisest küljest on üha rohkem ja rohkem helgeid hetki, mil taevas on kirgas ja valgus joonistab inimestest kauneid portselannukke ja majadest piskviidilosse. Siiski pole see kõik piisavalt veenev, et võiks anda mu naerule mingi kestva kõla.

Eile kartsin inimesi
homme kardan ka.

Fall

Sügis - lõputulek, langus

Siiski ei tule lõppu nii pea, sest kõik kerib ja ketrab edasi endise hooga, hoolimata minu hädadest ja hirmudest
täieliku ükskõiksusega jonni ja sõjakuse vastu. Kümme tuhat lindu alustab lendu lõunasse ja keegi ei keela tuult, vihma ega tormi tulemast. Üks Liina üritab tasakaalustada ennast maailma ja unistuste vahel ja keegi ei anna aega ega säästa valu.
Ei tasu üldse viriseda või jonnida või sulatada pisaratega jääd. Lõpuks külmuvad pisarad ja ise muutud kumisevaks kristalliks. Parem koo soe kampsun ja peida kõik pisarad kilomeetrise krae sisse ja säilita kogu elav elu villast ja nailonist kookonisse.