Unistus

Kas sa oled küsinud, kui sügav on raba või mis nende värviliste lõhnavate mätaste all on?

Sa ei peaks seda tegelikult üldse küsima, sest selle teadmine ei aitaks sul paremini vee vahelt mättaid leida ega paremini sookailu lõhna tunda. Ometi jõuab kord kätte päev, kui magusad rabalõhnad ei pääse su ninna ning silmad näevad ainult musti ja halle toone. Siis saabub ka see hetk, et küsid endalt, kui sügav on raba ja mis on nende värviliste mätaste all. Sa saad teada kolmest erinevast tekkeloost, metaanist ja vaakumist pinna all ning mida loogilisemaks see kõik muutub, seda vähem tahad sa sinna tagais minna.

Enam sa ei puhka ega mängi, vaid analüüsid. Kunagi oli päev, kui eetermagusõhk ja vattpehme maa küllastas su õnnepauna, aga sa ei mäleta seda. Sa mäletad seda hetke, kui vaatasid sinist taevast ja taamalt tõusvaid vihmapilvi ning otsustasid edasi minna. Mätaste peal seisab ikka helisev vaikus, aga kuhu oled sina jõudnud? Sa ütled, et teel ja seda öeldes kummardud valusalt ema maa poole ning lubad endale, et täidad taas oma õnnepauna. See on juba mitmes kord, iga järgnev kord on eelmisest raskem ja ometi ei jää sa pidama.

Suhted

Sa oled igav. Lohutuseks nii palju, et mitte sündinud igavana, aga igavaks kulutatud. Mitu päeva ja ööd seisid laval ja taidlesid, aga nüüd tahab publik edasi liikuda. On uued kohvilauad, salongid, peoõhtud ja pargipingid.
Kas keegi hoiatab sind?
Ei, sa saad aru sellest hapust maitsest kurgus, et miski sinus on läppama läinud. Ainus, mis nüüd tähtis, on mitte neid uskuda ja ise endana huvitavaks jääda.

Jää

Ka kevadpäikeses on su punastest tellistest maja härmatanud, aga tulles on su sametist pintsakul lõkkesuitsu lõhn, nagu tuletõrjujal, kes tapab tuld.

Hea, et salaja