Karneval

Ilus on inimhääl ja tema keha, vahetu rõõm ja tühipaljas lora. Ometi triigime laulud läbi helipultide sirgeks ja steriilseks. Sama sirgeks ja steriileks silume inimese keha. Pärast viskame veel vaka jagu pulbrit ja pastat peale. Vahetu rõõmu peidame nelja seina vahle kindlalt ära, et võõrad osa ei saaks ja vabastava lora asemel püüame pingsalt igas vestluses selja sirgena hoida.

Määrime inimestele pähe psudoprobleemid nende keha ja karvade pärast. Pakume nendele probleemidele kättesaamatute hindadega iluteenuseid. Ülendame selle väikese kildkonna, kellele kõik see iluelu kättesaadav on, jumalate positsioonile. Lõpuks tunneme ennast pisikeste ja väätitena ja mäkerdame hommikul minnes oma ilu kättesaadavate vahenditega sõjamaalingutesse ja mundritesse. Oleme viimse piirini narrid.


Ma seisan varbad ristikheinas linases põlvedeni särgis vihmavees. Ja ma ei taha panna selga pesu, ei taha sõrmedesse ehteid ja kõrvadesse ripatseid. Ei taha pikemaid ripsmeid ega siledamat puusajoont. Eelkõige ei taha ma minna tagasi sinna tobedasse maailma, kus keegi loll on kunagi öelnud, et tuleb päevast päeva välja näha nagu karnevali tola.


Ja ma ikka lähen ja ehin.....

Rõõm tegemisest

Kui sa oled midagi teinud, siis keegi ei märka seda. Kui miski tegemata on, siis kõik näägutavad. Kui sa siis osutad, et tegid seda ja teist ja kolmandat, vastatakse sulle tuimalt aaa.