Ma koban tema kohalolu enda sammudes. Minu oma käed ja mõtted sulavad ühel hetkel tema omaks. Mu juukse värv ja silmavaade ehmatab mind peeglis, sest vahel vaatab selles vastu keegi kauge ja tuttav.
Ja ma olen siin samas ja teen seda sama, mida tema aastaid tagasi. Aeg on teine. Tammsaarest on saanud Vargamägi ja mõisast pastoraat. Ainult inimlaps on kuhugi kinni jäänud. Tema nopib ikka kausist süsimusti marju ja kuulab raadiost endast targemate õpetussõnu.
Ma ei tea muud, kui oma praegust õnne. Õnne, et kuidagi viisi on ta alati mu lähedal - pisaravees ja naerukulinas.
Sunday, July 25, 2010
Subscribe to:
Posts (Atom)