Võin käia aastaid sadu seinaääri mööda ja vaikida. Võin teised sada aastat kiliseda ja koliseda ühtki mõtet välja ütlemata. Võin tuhat aastat istuda kaevupõhjas ega näha ühtki hingelisist. Võin, kui kolmanda aastatuhande lõpul tuleb keegi ja kuulab. Kuulab mind küsimata, arvustamata isegi naermata.
Ja mu mõtted võivad veereda klaaspärlitena alla jõeorgu ja saada kantud pehmest vihmaveest.
Hetk mõistmist! On siis seda inimesele vähe kas või terveks eluks?
Thursday, May 7, 2009
Subscribe to:
Posts (Atom)
