Kohtumine kultuuriga

Ostsin veini, et veeta muhe õhtu, aga nemad jõid ennast täis.

Muutus?

See kõik on tühi tähi ja virr varr mu ümber. Ma lülitasin ennast välja ja nii võikski jääda. Üksildus on midagi, milles tunnen end sooja ja kodusena.

Laternavalguses oli täna midagi talve lõhnalist, see sama miski koob mulle kapslit.

Tartu 2008

Siia oli hea jõuda. Mingi voolav kulg kandis mu viimaks siia. Kohal olla on hea. Olla korraga igal pool ja samas olla ikkagi üks ja see sama ning paigal. Seista tasakaalu asendis.
Siiski, teadmisest on asi kaugel. Ikka veel ja ilmselt alati eristan end teadja inimestest. Ma mõtlen nendest, kellel on plaan ja kindel teadmine sündmuste oodatavast järgnevusest. Mul seda ei ole. Ma unistan.
Siin Tartus on unistamine nõnda soodne, et vahel läheb tegelikkus unenäolisega sassi või vahel ongi argipäev kild filmi lindilt või siis vähemalt kild dvd-le jäädvustatud pühendusest. Neid hetki on palju ja keegi pole veel olnud kade neid jagama.
Hakka või inimest armastama!
Siiski mitte, inimesed on inimesed ka kõige romantilisemas koorikus. Ma ei ütle seda kibestumuse või pahameelega. Vastupidi minus on äratundmisrõõm, et ma ei ripenda kahepoolse maailma piiridel, millest vasemale jääb kuri ja paremale hea. Tähendab isegi siis, kui mina ise olen kõige valgem ning heljun pilvepiiri äärel, suudab see vana tuttav pime selgitada mulle asju haavava otsekohesusega.

Tunnen, et olen tugev, minus on jõudu.