Tallinn 2008

Ma läkisin oma linnaga tülli ja ma ei tunne ennast enam siin hästi. Võibolla läksin iseendaga tülli, ega tunne ennast ise endas hästi ja süüdistan keskkonda. Äkki algab see kõik sellest, et ma ei taha enam Järva-Madisele minna. Iseennast tuleb ikka hakata harutama südamest ja keskkonda kodust. Kurdan ikka, et kodu on mu hüljanud, aga võibolla hülgasin hoopis mina tema.
Tegelikult pole nii nimetatud kodutundeks üldse palju vaja - rabajärv ja regulaarselt lõikust vajav hauakääbas. Jah, see on koht, kuhu tuleb alati minna.

Sigur Ros oli Tallinnas

Hiljem läks kõik vanaviisi edasi ja juba samal ööl tõestas köögilaual reas olevad klaasid ja umbrohi mulle kui kaugel on inimlaps olemise särast.
Mina kiirgasin küll hommikuni muusikast ja ainult muusikast, aga lõunaks sai see kõik läbi ja nagu juba varem ütlesin läks hiljem kõik vanaviisi edasi.

Ma ei kurda:
Joon ennast Tartus raamatutest purju ja naudin kõike seda mida mul pole.

Viva La Vida ehk Death And All His friends

Umbes aasta tagasi samal ajal pigistasin kahe käega nii oodatud Interpoli värskemat "Our Love to admire".
Tajusin (selle) kõige lõppu, tagasipöördumatust, millegi igavest kulgu ja jooksin ennast vanalinna kivide vahe peaaegu ribadeks. Ainult vahel vaatasin ma taevasse. Vaatasin tüünet vaikust linna kohal, valkjaid pilvi ja linde nende taustal. Vaatasin aja seisma. Interpol pani mind vaatama.

Täna lendas tosin hakki üle Mustamäe tee tornmaja katusele istuma. Üheksakorruselise maja lubivalge sein, serval kümned mustad täpid ja veel rohkem samasuguseid üleval pool tiirlemas. Täppide taga olid hallid pilvemassid vahutamas ja ketramas vihma. Millise jõu ja vihase kindlameelega lühkkab tuul kokku auru ja õhku! Milline ilu ja mina sain seda nuusutada.

Seekord pani pea liikuma Coldplay: Mees valas oma hinge muusikasse ja naise süda hakkab laulma. Nii see vast peabki olema - kas nii või siis vastupidi. Tasakaal, mis on loodud enne mind.

Minu süda hakkasi itkema:

Those who are dead
Are not dead
They're just living in my head

Kuulen ja ei usu. Ta on surnud, miski temas endas ei loo midagi edasi. See pilt mis minu peas eksisteerib pole muud, kui iseka teismelise ema ja väga vähe on tal pistmist tõeliselt tuikleva eluga.
Ja laul ise on ju nii positiivne, süütu ja rõõmus ning nii on ka minu vett koguv pisar süütu ja rõõmus ja ikka ja jälle leiab pilk üles pilved ja aeg jääb seisma



No I don't want to battle from the year to end
I don't want to cycle and recycle revenge
I don't want to follow death and all of his friends...

Jätkuks vaid jõudu....



PS:
Tunnen muutust, minoor justkui kirjutab end mazoori ümber. Samas võib see kõik olla liigsest taevasse vahtimisest.